Eternal Sunshine of the Spotless Mind

Kas te kujutate ette surmtõsist, mõnevõrra melanhoolset ning silmapaistvalt miimikavaest Jim Carrey't? Mina küll poleks seda enne tänast kinoskäiku suutnud ja ometi ma arvan, et mul on päris hea fantaasia. Ja kuidas julges see režissöör (või kes iganes sellega tegeles) valida sellist hullu koomuskitegijat nii tõsisesse filmi?

Tunda oli natuke sarnasust "Being John Malkovichiga". Ja just kõige paremas mõttes. Seda julgeks kõigle oma tuttavatele küll soovitada. Huvitav stooriarendus - minu pikkadele juhtmetele veelkord tõestus... mina sain päris lõpus asjade seisust alles aru.

Vahva, et mainstreami sekka satub meie kinodesse ka selliseid filme!