Puhkuse esimene päev

Selline laisklev ta oli. Või tegelikult sai peale ringiuimerdamise ju ka pesu pestud ja triigitud. Shopatud Kristiines (täitsa head arbuusid neil seal :). Ja pinks hakkab täitsa minema, mõnel korral tuleb juba täitsa arvestatav tempo.

Üldiselt ma kohe tunnen, et tahaks praegu viriseda. Enne polnud. Aga nüüd on. Mõne inimesega suhtlemine kohe tekitab sellise tunde. Ma olen vast ka mõne koha pealt natuke tundlik. Eriti kui see tundub ebaõiglane. Aga mõni ju suhtlebki sellise konkreetsema stiiliga. Siis ei saagi aru, et kas toon on pealehüppav või lihtsalt konkreetne. Kui inimest hästi tunned, siis pole muret ja oskad ju arvestada. Enamasti. Näiteks Krista võib mulle küll tõesti ükskõik mida öelda. Või ta lihtalt ei ütle selliseid asju, mille peale ma pahaseks saaks :) Aga mul on tõesti tunne, et ma ei suhtuks ühegi tema öeldud märkusse solvumisega. Ja tõenäoliselt teeks ka nii nagu ta ütleb. Arvan, et teeks. Asi on ka selles, et kui inimest tunned, siis tead mida ta iga sõnaga mõtleb. Ja kuidas mingit vihjet võtta. Ma tõesti ei saaks ta peale pahaseks! Ja praegu oled sa kuskil kaugel metsa sees. Nii ammu pole sind näinud...

Aga tagasi tulles siin paar päeva tagasi kirja pandud mõlgutuste juurde, et seeni võiks olla. Tundub, et neid ongi! Igatahes ma ostsin sadakond grammi kukeseeni. Päris hea kastme sai neist koos kalkunisingi ja sibulaga! Aga mis asi see on ometi, et seente söömisel kaob pool mõnust juhul, kui sa ise pole neid metsast korjanud? Aga minul see nii igatahes on. Kas siis tõesti see õelalt-värskendavalt torkivate kuuskede all roomamine ja sääskedega võideldes märjas heinas koperdamine annab midagi juurde? :) Aga see fenomen on vist ainult seentespetsiifiline. Vaarikaid-maasikaid-sinikaid - pole mingit lisaprobleemi neid teiste korjatuna süüa, sama ka õunte-mis-iganes-köögiviljadega. Viimaste puhul kartulitega on vist ehk vastupidine fenomen - parem kui nendega saab võimalikult vähe tegelda :) Tüütu lihtsalt vist - kuidas kogu inimeste elu mingil hetkel käib miski põllutöö järgi. Õnneks taandumas - minu suguvõsas. Just arutasime emaga, et ütleme 6-7 a tagasi poleks ette kujutanud ka sellist lauset, et: me vist sel aastal jah heina tegemiseni ei jõua, tead muud tegemist on nii palju. TÄIESTI KUJUTELDAMATU! Hetkel on tore aga kas ma varsti kahetsen-igatsen seda tagasi? Seda, kuidas kartulvõtu/paneku ajal kogu muu elu seisab, heinateo ajal kodust eemalolek mõeldamatu ning reisimine käib loomade toitumis-lüpsmistsükli järgi? Äi usu! Tõesti. Aga - never say never! Kuhu ma siis nüüd jutuga jõudsin - igatahes, et metsa vist võib juba küll seenele minna :)

Ja veel üks armas pilt siia.