Meie helge pensionipõli

Eile hilisõhtul jalutades tuli mul mõte, et mingis mõttes võib meie põlvkonnal olla natuke mõnusam pensionipõlv. Vanusega koos tuleb tihti unetus, või vähemalt minu vanaemad kurdavad küll, et nät, jälle läks uni ära ja nii ma vahtisingi hommikuni lakke. Oleks ju hea kellegagi juttu puhuda!

Mõned küll meie vanaemade põlvkonnast on edulised ja harivad end ka kaasaegse tehnoloogia koha pealt. Kuid liiga vähesed! Mina olen küll alati üritanud, kui väiksemgi huviraasuke on vanemal põlvkonnal olemas, anda mingeid nende jaoks praktilisi juhtnööre arvutiga suhtlemiseks. Üritades leida just neile huvi pakkuvat vaatenurka (et nää, sind huvitab see teema – siin on üks tore ja põhjalik lehekülg sel teemal). Aga kui ikka vajadust pole, siis tõrjub hirm tehnika ees nad justkui kaugemale. Ei tea, millest see küll tuleb – isegi neil, kes muidu igasugu keerulise tehnikaga tegelevad, on hirm arvuti ees olemas.

Et mõtle kui mõnus – uni läheb ära, lähed logid MSN-i (või mis iganes suhtlusprogrammi peaksid sa ka kasutama) ja lobised mõne unetu sõbrannaga. Või lihtsalt mõne unetuga. Niikaua kuni uni tuleb. Kas pole?