Kallid koeraomanikud!

Mul on juba tükk aega see teema meeles mõlkunud ja nüüd ma panen selle siia kirja.

Kõigepealt - miks ma üldse julgen sel teemal sõna võtta? Nii kaua, kui ma mäletan, on meie peres koera peetud. Enamasti rohkem kui ühte. Seega ma ehk päris staažikaks koeraomanikuks ei kvalifitseeru, küll aga olen ma elu jooksul päris palju sest osa võtnud ja koerapidamisest kui sellisest justkui teaks üht ja teist.

Iga paari kuu tagant on võimalik lugeda meie ajakirjandusest, kuidas kuskil ründas koer põhjusetult inimest. Enamasti tundub, et põhjuseta. Või enamasti toimuvad need kallaletungid vähemasti mitte õueterritooriumil - ja seal oleks juba koeral ehk mõningane õigus.

Aga kas on parasjagu aiavärav lahti jäetud või siis lihtsalt jookseb kus tahab. Või lihtsalt omanik on jalutamas oma hoolealusega. Ikka enamasti omanikuga, ilus ja hästitoidetud, mitte hulkuv loom.

Huvitav ühisjoon näiteks nende artiklite puhul on just see, et see pole esimene kord kui koer on nii agressiivne ja süütu mööduja kannatab. Kannatanuid ennegi olnud.

Muidugi pole selles süüdi koer ise, vaid koera eest hoolitseja, kes pole osanud tihti koera kasvatada. Tean vähemalt ühte juhtu, kus suure hurraaga võetud rotveiler tuli paariaastaselt magama panna, sest ta pidas end karja liidriks ja kogu elu käis elamises tema tuju järgi. Urisemise järgi. Mingil hetkel ei käinud koeraomaniku tahe enam koera omast üle. Seda muidugi ei oska inimene ette näha, aga võiks ju sel juhul mõne pehmeloomulisema tõuga leppida (rotveileri või näiteks mõne lambakoera asemel).

Sest kui koer ongi selline äkiline või võõrastega leppimatu, siis oma perega peaks ju ikkagi läbi saama? See ongi ju põhiline - et omad on omad. Võõrastega olgu siis lugu kuidas see on. Selleks võiks koeraomanik siis oma lemmiku liikumisvabadust piirata.

Ja mul ajab kohe kopsu üle maksa "tüüpiline loomaarmastajast koeraomaniku jutt": kuidas ma siis teda sedasi ketti panen - ta ju tahab joosta! Ta ju EI TEE MIDAGI! KUNAGI POLE TEINUD! Aga kelle arvelt see käib, see sinu loomaarmastus? Nende arvelt, kes ennast kaitsta ei suuda. Lapsed. Pisemad koerad. Juhtlambad, kes on ketis, et kari oleks paigal (uskuge mind - üsna verine vaatepilt, peale seda kui 2 "loomaarmastajate" lemmikut tast üle oli käinud).

Ma vaikselt olen hakanud siin ümbruse koeraomanikke harima :) Üks noor, ja tegelt tundus, et suht ohutu noor hunt, jooksis regulaarselt vabalt. Ühel hommikul nägin, kui perenaine ta välja lasi. Läksin juurde ja küsisin, et miks ta koer pidevalt lahtiselt jookseb. Ajas tagasi - ei, ei jookse!!! Aga peale seda pole ma koera lahtiselt enam näinud ;) Eile nägin, kuidas üks pensionär üritab enda juurde kutsuda sellist suurt baskervilli (ma'i teagi mis tõugu), kes absoluutselt tast välja ei tee. Minu küsimuse peale, et miks jalutusrihm tal peos ripub, tegi ta väga ükskõikse näo ja rahustava käeviipe. Näis. Eelmine mutt jättis ka algul väga külma kõhuga tegelase mulje. Ehk mõjub ka seekord.

Siit vaevalt keegi sihtgrupist loeb, aga ma sain selle kõik öeldud. Sedasi.