Tšaikovski pink ja Valge Daam

Haapsalu on mõnus vaikne pisilinnake, mis ei kannata turistidetulva all nagu Pärnu ja muidugi Tallinn. Ja see annab ükskõik millisele kohale ikka palju juurde. Kas see on tavaline seal või on meie viimase aja kliima ka natukene mõju avaldanud - ei tea. Aga haruldaselt mõnus laupäev oli igatahes!

Vana piiskopilinnuse varemed sai mõistlikkuse piires läbi ronitud (oleks tahtnud küll veel paljudesse mitte nii mõistlikkudesse kohtadesse ronida) ja hulgaliselt pilte klõpsitud! Ühe klõpsu hind on ikka vapustavalt odavaks tehtud - eriti veel kui K-arvutisalong jätkab oma dumpingut ja digipilte saab jätkuvalt 1.50-ga neilt tellida (kvaliteedi kohta ei oska veel midagi öelda - testpildid ilmutamisel).




Vaatsin seda kirikut, mis ainukese osana taastatud ju sellest on, ja meenutasin lugu, mida ma ei teagi kust kuulsin-lugesin. Et miks Valge Daam enam augustikuu öödel ei ilmu. Vana pargivaht suri aastaid tagasi ja koos temaga läksid hauda ka salateadmised, kuidas tuleb neid vanu puid pügada-lõigata, et Valge Daam jätkaks oma ilmumisi.
Aga promenaadil me nii pikalt ei jalutanud, et oleks üles leidnud selle pingi, kus Tšaikovski ikka Haapsalus suvitades istuda armastas (või kas see on üldse tähistatud kuidagi, ehk me kõndisime sellest lihtsalt mööda).

Aga Paralepa oli mõnevõrra pettumus. Pisike ja liiga vähese liivaga. Valdavalt kõrkjates. Ma olin küll seal enne ka käinud aga ... Merel on tõesti mõnikord selline maagiline mõju isegi mulle, kes ma merefänn väga pole. (Korraliku, puhta, üksildase ja vaikse metsajärve vastu ei saa ikka miski!) Aga rand peaks ikka suuur olema!