Kured lähevad, kurjad ilmad!

Eilsest postitusest oleks ma peaaegu loobunud, sest blogger oli omadega taas panges. Umbes kuuenda ürituse järgselt otsustas kirja pandu ka mu blogisse ilmuda. Ja täna ma vaatan, et on veel ju terve hulk asju, mis mulle päri- ja vastukarva on. Et täiendaks kohe. Näiteks igasugu tehnovidinate avastamine (digifotoka menüüdes sobramine, vastostetud läpaka käejärgi sättimine :) on väga meditatiivne. Ja mis mulle väga ei meeldi, on see, kui ma tunnen, et ma olen kuskilt seltskonnast välja jäetud-puksitud. Siis ma aga tuletan meelde seda, mis sa Krista kunagi ütlesid miskis muus kontekstis, et keegi ei jäta kedagi teist seltskonnast välja, iga inimene jätab vaid iseennast. Aga alati see ei kehti ka ju. Üldse – vanadus tuleb. Viimasel ajal käivad mul aegajalt närvidele asjad, millele ma vanasti poleks üldse tähelepanu pööranud (miski suvaline teenindaja näiteks). Jah…

Aga muusika… mai teagi. See on nii ja naa – pole päris sellist maagilist mõju minule. Aga tõsi ta on, et mõnikord lihtsalt on nii hea tuju, et kõik halb põrkab sellelt tagasi nagu pisike punane kummipall kuulikindlalt klaasilt.