Vincent, "Sõprus" ja kauge sugulane Peetri-linnast

Ma pole teid siin siiski täitsa ära unustanud – vahepeal vaevas mind laiskus ja pisike kõrvapõletik. Kaks sellist asja siis korraga… Aga peale ravimise (kusjuures ma võin teile soovitada ühte kõige efektiivsemat ning samas kõige vastikuma maitsega inhalaatorit, siin aga ravimireklaami ei tee) ja toas istumise on ühteist huvitavat ka nähtud.

Sõpruses jooksev Semu oli tõesti väga vaadatav film. Natuke naiivne aga samas mitte ainult must-valgetes toonides tehtud. Ja noored näitlejad olid kõik väga hästi õnnestunud valikud.

Eile nähtud Vincent Linnateatris oli minu jaoks küll üle igasugu ootuste. Fantastiline kooslus – väga värskelt kirjutatud, detailiderohke lugu, väga huvitav-hubane mängukoht (tea, mis nad muidu seal Hobuveskis teevad?) ja kõik 5 näitlejat olid väga-väga head. Ma praegu ei suudagi mõelda, et kas mulle mõni etendus veel nii väga meeldinud on… Võib-olla üks teine Linnateatri etendus, kus Nüganen ise kaasa lõi, aga selle nime ma ei mäleta. Ainus ja igavene elu?

Väga põnev on kohtuda lapsepõlvemängukaaslasega, keda pole 17 aastat näinud. Ja nüüd ta siis tuli Peterburist külla :) Ainult, et kui me toona keelebarjääril oma ühiseid tegevusi absoluutselt takistada ei lasknud, siis nüüd oli see minu jaoks pärssiv küll. Mina sain umbes kolmveerandist aru, millest räägitakse vene keeles. Ise lauset kokku panna ei oska. Ja sellest mida mina üritasin talle inglise keeles rääkida, sai ta vast 10% aru – seega ma loobusin sellest viisist. Nii tuligi pidevalt potentsiaalsetel tõlkidel sabast kinni haarata, kui sõnadest taas puudus kätte tuli. Aga hea oli see, et Aljoša ikka lõpuks aru sai, et ma tast aru saan, kui ta rahulikult räägib (hoolimata sellest et mu vastused mömm-mömm tasandil olid, pluss hulk grimasse ja žeste) ja seega sai ikka tema muljeid kuulatud. Väga palju huvitavat genealoogilist materjali sain talt igatahes – ja lubaduse seda veel enam kodus, Peterburis, koguda. Igatahes kõik mu lootused on tema peal! Ja järeldus sellest nädalavahetusest: kuna mul oli plaan minna kas vene või hispaania keelt õppima – vene keel! Mul on liiga palju sugulasi seda keelt (ainult?) rääkimas. Näis kuidas tema soov eesti keelt õppima minna lahenduse leiab. Me üritasime talle rääkida, et tal läheks eesti keele õppimine ladusamalt, sest tal esivanemad eestlased ikkagi. Tema vanavanavanaisa oli minu vanavanaisa vend. Aga peale tema on vist kõik ta eelased olnud vene soost.

Aga Venemaa elust oli huvitav kuulata – palju me sellest tavainimese igapäevast siin ikka teame. Tsensuur on üsna valdav – ajalehed, televisioon, raadio. Nagu heal CCCP ajal. Ja järjest vähem käivad inimesed välismaal… Demokraatiast pole suurt miskit järgi.
Ja tore näide suure Venemaa asjaajamisest on Peterburi-Moskva elektrirongiühendus (või oleks huvitav ratsionaalseid põhjendusi sellele korraldusele kuulata). Sõit ühest mainitud punktist teise näeb siis välja nii, et sõidad poolele teele ühe linna elektrirongiga ja seejärel istud teise omasse ringi. Hm.