Vastik blogger (ja viirpapagoid)

... kaotab postitusi. Minul sellist õnne polnud, nagu mõnel, et kadunud postitused kuskilt imeväel nädala möödudes välja ilmuvad ja avaldatud saavad. Minul läksid lihtsalt kaduma. Kunagi ei ütle blogger siis üles, kui ma ettenägelikult enne wordis teksti tipin ja siis siia kopin. Siis oleks ju lihtne uuesti kopi-peist teha. Juhtub see siis, kui otse bloggerisse trükkida. Phähh!

Igatahes tahtsin ma rääkida lemmikloomapoes käimisest (korra tegelt rääkisin ka aga…). Need on mulle lapsest peale meeldinud – mäletate seda Tallinnas Raekoja platsi nurgas olnut (nüüd juba ammugi kadunut)? Alati kui ma Tallinnas käisin oli mul sinna peaaegu kohustuslik külaskäik. Nüüd on neid aga igal nurgal. Tavaliselt ma seisatan ja vaatan läbi akna närilisi, nad tunduvad kõige enam “võetavamad”. Ehk seetõttu, et kunagi sai vanematele üllatusena bioloogiaõpetaja mahitusel endale sellest vanast toredast poest valge rott ostetud – ja mind ei jäetudki selle rotiga koduukse taha (teate, et nagu filmides – “Mine vii see krants KOHE sinna tagasi, kust sa selle said!!! Koos temaga ära siin nägu näita!”; rotiga on natuke teistmoodi küll, aga…).

Aga nüüd jäin ma esmakordselt huviga vaatama viirpapagoisid (kui need ikka olid viirpapagoid). Igatahes on mulle linnud alati suht rumalad ja mõttetud tundunud. Tavaliselt nad karjuvad, kraaklevad ja hüppavad-lendavad seal läbisegi. Nüüd olid nad millegipärast rahulikumad – pooled istusid omal kohal rahulikult või magasid koguni. Teised asjatasid ka omaette. Täitsa intelligentsed tundusid kohe – huvi tekkis :) Ma olen tähele pannud, et ülienergilised sahmerdajad ei tundu ka eriti intelligentsed inimesed. Võrreldes mõtlike istujatega. See pole muidugi reegel. Midagi peab inimeses veel olema. Aga üldiselt – nii mõnigi tunduks arukam, kui ta pidevalt nii palju ei räägiks. Mida rohkem sa räägid, seda tõenäolisem on, et ütled ka midagi totrat. nujah, tegijal juhtub ju nii mõndagi.