emm-mõmm, piibeleht ja muu

Ja nädal möödas! Minu vabanduseks (siin mittekirjutamise seletuseks) pole see tüütu lõputu sari (nagu maa-alused blogide erilise tühjuse põhjuseks toovad), mis meil kella 7st igal õhtul jookseb… mitmelt kanalilt. See kus need 22 meest, kes hirmsasti värsket õhku ja rohelist muru fännavad, ringi tavatsevad lasta. Teate ju küll :) Tegelt asi hull polegi. Mõnel õhtul on päris põnev olnud isegi. Aga no kaua võib! Kuid tundub, et siiski võib veel… ja kaua!

Ka mitte see, et on paar väga toredat asja juhtunud. Millest on hulgaliselt pilte saanud teha. Palun andeks, et veel pole jõudnud neid veebi riputada. Kohe-kohe!
Eilegi ütles mulle inimene tööl, kellega ma absoluutselt lausetki polnud enne vahetanud, nii armsa komplimendi – minu piibeleheparfüümi kohta. Aga no kuidagi ma pean ju seda kompenseerima, et mulle sünnipäevaks kunagi lemmiklilli ei kingita… Paula vajus küll teisipäeval kohe päris mõttesse minu selleteemalise kurtmise peale – see peaks ju kuidagi võimalik olema… mm-mm…

On igasugu koledaid asju ka juhtunud. Kes teab, see teab. Aga kõige jubedamale – kõige jubedamaid tundeid tekitavale – luuletusele sattusin sellises kohas. Oli lihtsalt mõjuv minu jaoks.

Nüüd aga tuleb süda kõvaks teha ja asuda pikale koduteele. SUURELE sugulaste-üritusele. Brrrrrr!