Täna hommikul

Keegi krabistas, peaaegu et rabistas, puu otsas. Pakkusin mõttes, et mõni suurem lind ehk üritab tasakaalu leida või säilitada, aga endal siiski mõttes, et äkki on orav. Seisatasin ja vaatasin pingsalt okste vahele - ja sealt ta tulebki! Pea alaspidi mööda männitüve allapoole. Ja vaatab mind nende pisikeste arukate silmadega. Oh kui kahju, et fotokat kaasas pole, oli esimene mõte. Siis ma aga lohutasin end, et niikaua, kui ma aparaadi välja oleks saanud ja kaadri paika, oleks ta ammu viuhti puuokste vahele tagasi kadunud olnud. Ja jääbki ainult mälupilt.
 
Teine kohtumine hommikul - vaatan kaugelt, et oh kui vahva! Üks mees imeb lutsukommi. Mõtlen küll, et tundub natuke vana (aga äkki samas vahemaa petab ja vanus tegelikult ikka väiksem). Noori näeb ju küll chupachupsiga ringi jalutamas... Aga siis jõudis mulle kohale - äi ole lutsuka pulk see mis paistab... Hoopis koni. Phähh!