Ristimine, sikud-sokud ja suuuur auto

Vahepeal on juhtunud palju toredaid asju aga mind on tabanud hilinemisega kevadväsimus (kevadel ma sellest igatahes pääsesin). Või siis hilissuve väsimus. Ma kohe tunnen, et 2 nädalat puhkust suvel on minu jaoks vähe. Ja veel kuni järgmise suveni... Täielik apaatia ühesõnaga, võimetus algatada igaliigilisi suhtlemisakte (isegi automaatse liigutusega kodus MSN-i logides panen kohe endale away või äärmisel juhul out to lunch) ning muidugi võimetus siia kirjutada.

Igatahes ma tahan selles suhtes midagi ette võtta. Eile kuulasin ma oma uut “energiaplaati” – Rondo Venezianot. Väga vahva asi – vanamuusikat kaasaegses võtmes. Kitš küll natuke. Aga väga rõõmus. Ja vitamiine hakkasin ka võtma. Ja kalamaksaõli. Magama suigun ka 10st juba mõnel õhtul. Mida küll veel peaks tegema?

Aga pühapäev oli imevahva päev tegelikult. Eriti kui sellele veel tagasi mõelda. Panda ristimine! Minu kui usu- ja veel tseremooniate kauge inimese jaoks väga põnev. Ma adun ka asja tõsidust natuke. Muidugi ei hooma ma põhjani selle asja tähendust (isegi mitte poolt, ma usun). Aga ühesõnaga oli selle päeva keskmeks baptistlik ristimine vabas looduses.

Sõit hakkas varahommikul. Mina tahtsin muidugi varakult kohale saada ja saingi siis üle poole tunni oodata neid lahkeid inimesi, kes mu Tallinnast kaasa pidid haarama. Ma teadsin küll natuke, mida oodata aga ikkagi olin vaimustuses. Milline vapustavalt suuuuur ameerika auto ja kui vahva vanapaar! Uskumatu muidugi, et inimesed kasvatavad ameerikamaal omad lapsed suureks ja siis lähevad laia maailma misjonäriks. (Uskumatu küll ainult minusuguse uskmatu jaoks tõenäoliselt.) Kontrast koduga pidi suur olema – kõigepealt 5 a Peterburis ja nüüd siis 4 a Tallinnas. Huvitav oli Eestit läbi nende silmade vaadata. Ja see auto (Chevrolet Silverado!)… puhh! Tagaiste oli nagu diivan – pehme ja hiiglasuur.

Peale pisike koguduse pisikeses armsas kirikus peetud teenistust suunduti loodusesse – jõe äärde – ristimisteenistust läbi viima. Mõlemal neiul oli seljas maani valge rüü, milles nad jõkke sammusid. Pastor kastis nad oma toetaval käel üle pea vette ja vana mina oligi maha jäänud!

Õppisin mitu uut sõna kuulates küll eesti-inglise ja siis inglise-eesti tõlkeid. Religioosne sõnavara pole just see, mida meil koolis õpetati?

Oi, millises koguses kringlit seal hiljem oli. Ja üks hirmunud maakass, kes oli sellise näoga, et kust see paarkümmend inimest siia küll äkki sai??? Ning 2 kitsetalle ja 1 sokk ootasid oma uut peremeest (selle ürituse käigus lahenes võibolla ka see küsimus). Teate – see jutt vastikust kitsepiimast on täielik müüt! Tõenäoliselt lehmaaretajate poolt lahti lastud. Sest kits ju palju vähenõudlikum ja lihtsam pidada. Piim oli täiesti ilma mingi kirbe või mõru kõrvalmaitseta (nagu seda tavaliselt kirjeldatakse). Täitsa nagu lehmapiim, aga kergelt hõrgum maik oli juures – aga sellele nime küll ei oska anda. Väga hää ühesõnaga!

Ja pärast sain veel väga mitmes erinevas ekskursioonis osaleda. Kõigepealt Kiltsi mõis ja Vao linnus, hiljem tutvustati tuletõrjujate õpetamise peensustega.

Selliseid päevi võiks rohkem olla – aga selliseks tegid selle aja ennekõike inimesed. Väga vahvad inimesed. Ja koht oli üldse nii kodune ja tore – palju pisikesi detaile jäi silma.

PS: Tundub, et vitamiinid juba mõjuvad :)