Maavärin ja filme

Ei sõnagi üleelatud maavärinast – kuigi see oli vägagi tuntav siin Järvel (tundsin 2 tugevamat värinat paaritunnise vahega). Mitte et ma seda maavärinaks oleks pidanud – nalja teete! Ma mõtlesin, oma napi seismoloogilise teadmistepagasiga, et neid väga nõrgal moel vaid Tartus esineb. Kuigi ega 8 Tartus oldud aasta jooksul ühtegi tundnud küll… Igatahes mina pidasin seda eriti karmiks kaubarongiks, mis me majast sel hetkel möödus. Vaatasin küll imestusega laualampi, mis tahtis laua peal lolliks minna, aga maavärinaks ma seda tõsiselt küll ei pidanud.

Ja samuti pole ma siia sõnagi kirjutanud vahepealsetest nähtud filmidest. Aga asja saab ju veel parandada.

Kala nimega Wanda – lõpuks sai ometi see sinult, Krista, laenatud kassett ära vaadatud. Kahjuks tuli ähmaselt meelde, et ikkagi olin seda kunagi näinud. Vastupidiselt mu enda arvamisele. Aga väga naljakas film oli igatahes. Teist osa pole julend veel alustada. Elu on näidanud, et teine osa pole pooltki nii hea kui esimene.

Liblika efekt – palun hoidke sellest eemale, kui saate. Või kui olete näinud, siis avaldan kaastunnet. Üks film, kus mulle tundus, et kogu see vägivald ja veri oli ainult vägivalla enda pärast. Mitte et see filmi loole ning selle arendamisele oleks kaasa aidanud. Ma ei tee laenutatud filmidega nii tavaliselt (mõtlema hakata, siis mitte kunagi varem ma polegi seda teinud), et kerin aegajalt edasi. Et lihtsalt saaks rutem lõpu poole. Ja mul oli ikkagi lootus, et mingist hetkest läheb asi paremaks. Aga ei… Mees läheb muudkui jälle minevikku ja üritab midagi paremaks seal teha, kuid tulevikku naasdes on kõik p…s. Ja nii mitu-mitu korda. Oeh! Lõpuks saab oma arust asjad “õigesti”. Ja see oli siis film, mille laenutamise eest ma esimest korda maksin nii palju Eesti raha kui 40.-. Phähh!

Halb kasvatus – lootus oli Almodóvari nimel. Aga… midagi oli selles filmis puudu. Minu jaoks originaalsus. Kõige parem osa sellest oli algustiitrid – mulle pole tõesti ühegi filmi algustiitrite kujundus nii tohutult meeldinud. Väga stiilne! Aga lugu ise oli igav natuke. Aga see on vist minu viga, kui mina lähen kinno ning loodan midagi erakorralist ja ennenägematut näha. Filmitegijad tahtsidki hoopis transvestiitide, transseksuaalide ja homode igapäevaelu näidata.