Lastesaadetest ja teisi meenutusi

Palju naftat vahepeal merre voolanud selle aja jooksul, mil ma siin käinud pole. Tegelikult tegin ma sel laupäeval palju fantastilisi pilte Tartu botaanikaaias (põhiliselt lilledest;) ja eelmisel laupäeval lihtsalt Nõmmel jalutades (milline fantastiline päike end näitas aeg-ajalt vihma vahele). Ja olen neid siia taht ka panna aga pole veel jõudnud. Internetti pold vahepeal kah. Aga mulle ikkagi meeldib Elion edasi! Öelge, mis te tahate [sõjakalt] :)

Aga lugege mida on kirjutatud minu lapsepõlvelemmikute kohta:

Mida me mäletame:
Lõbus seltskond elas koos suures toas ja tegeles mängimise, leopoldvõimlemise, laste kirjade lugemise, joonistamise ja maksikoer Fiki multikate vaatamisega. Hiljem liitusid veel Leopoldi vanaema ja kukepoeg Amadeus (kes oli päris sarnane kadunud Gunnar Grapsiga). Uksed ja hing olid sõprade jaoks alati valla.

Mida me mäletada ei taha
Äpu freudistlikest sümbolitest tiinet näärilaulu (saab õnnelikuks pisikene äpu / kui kingikotti pistab oma näärinäpu).
Seda, kuidas tegelane Anekdoot, keda hoiti pidevalt kapis kinni, iga saate lõpus ninapidi kapi ukse vahele jäi. Ja üldse, miks peaks kedagi pidevalt kapis kinni hoidma?

Peremudel
Perekonna moodustavad meela häälega mees, suur oranž karvane elukas, pisike, turris tukaga malbehäälne elukas, emantsipeerunud kana ja kapis kinni olev sokk. Soorollide kohta ärge parem küsige.

Mida me kunagi teada ei saanud
Mida tehti Anekdoodiga, kui kaamerad kinni olid?
Milleks Leopoldil tegelikult tundlad vaja läks?
Kas Äpul kasvu põhjuseks oli varajane suitsetamine, geenid või reostus (... kui tuumavaati pistab oma näärinäpu)?

Ja väga armas oli vanu tuttavaid asju lugeda Ökuli arhiivist. Oeh, kohe head vanad ühikaajad tulid meelde... Punamütsike ungarikeelsena ja muid lugusid.