Meetilk tõrvapotis või tõrvatilk meepotis

Vaatan, et traditsiooniliselt pole ma nädalavahetusel siia miskit eriti lisanud. Aga seekord teen erandi – vahepeal on elu läinud kiireks, pole olnudki mahti siia miskit kirjutada. Ja seda nii tööl kui hobidega tegelemisel :)

Kõigepealt tööst. Nüüd siis kindel, et minust saab toimetaja – meie siselehe põhiline kokkupanija ja kujundaja. Ma olin ikka täiega hämmastunud, kui mulle selline ettepanek tehti. Mis lihtsalt tundus see hetk nii meeletu vastutus. Et kuidas ta saab uskuda, et mina sellega hakkama võiks saada??? Aga nüüd ma olen kuukese selle mõttega harjunud ja ideid kõvasti kirja pannud (alguses oligi mul põhimure, et kas mul on piisavalt ideid, millest lugusid teha võiks – see oli üsna mõttetu kartus), tean, et tuleb lihtsalt igapäevaelu läbi „toimetaja prisma“ jälgida. Kas sellest saaks kirjutada? Põnev saab olema. Kuskil u kuu aja pärast on see asi siis täitsa minu õlgadel. Õnneks on vahepeal sujuv asjade üleandmise aeg. Aga ma ei saa ikka sellest üle, et kuidas mina, kes ma kooliajal tõesti ei sallinud kirjandite kirjutamist, sattusin nüüd siis sellisele ametipostile...?

Ja muidu ka läheb meil kohe-kohe kiireks – eks olete ajalehest meie laienemisplaane silmas pidanud. Brrr! Kui see nüüd korraga igal pool lahti läheb, siis...

Siis olen ma vahepeal mitmel koolitusel käinud ja uskumatu – saanud ka tõenäoliselt loa alates veebruarist Tehnikaülikoolist miskit kuulama minna. Tööandja raha eest :) Aga ma tahtsin natuke muljetada. Miski bi-info laadne firma tegutseb koolituse vallas. Et seal läks neil 45 min arvuti ja projektori omavahelise ühendamise peale – loengu ajast... Korralduslik pool 0, pole tõesti kuskil varem nii abitut korraldust näinud. Lõunat ka ei antud :(
Aga medicoveri kohta ei oska küll midagi muud kui ainult kiidusõnu öelda. On lihtsalt tase! Kellelegi on olnud oskusi kokku panna meeskond, kes tegeleb tõesti sellega, mida nad väga hästi oskavad.

Hobidest on genealoogia kuidagi väga jõuliselt esiplaanile kerkinud. Nimelt on viimane nädal MTÜ asutamiseks vajalike dokumentide kokkupanekule läinud. Ja MTÜ siis selleks, et asi oleks ka miskis formaalsemas vormis olemas ja oleks võimalus projektide kirjutamise vormis kuskilt raha taotleda. Juriidilisele isikule antakse lihtsalt tõenäolisemalt kui füüsilisele. Ja taas tore tutvuda meie bürokraatia ja asjaajamiskiirusega – mis te arvate, kui ruttu saab notari juurde aja? Isegi selliseks pisikeseks asjaks nagu allkirjade tõestamine. Tallinnas. See võtaks tema ajast maksimaalselt 5 min. Oeh.
Igatahes on meil tegeldud suguvõsauuringutega alates 80te lõpust. Aktiivsemalt. Tegeldi tõenäoliselt muidugi juba varasemalt. Aga nii palju on tõenäoliselt sahtlisse kirjutajaid ja veel enam neid, kes vajaks mingit tõuget mälestuste paberile koondamiseks. Ja selleks siis ka selline ühendus – kes suudaks vähemvarustatuid ehk vajalikuga abistada. Ning et asjad jõuaksid kaante vahele ka. Ja minu põhieesmärk kogu selle asja ajamisel on see, et kogu see teksti-, pildi- ja dokumentaalne materjal saaks elektroonsesse vormi. Loogilisse, kergesti arusaadavasse – nii, et kui keegi, kel tekib huvi miski nüansi vastu, leiaks näiteks vastavalt CD-lt info või vähemalt viite, kust seda materjali hankida võiks. Mitme aasta pärast jõuks sinnani...?

Tõsiselt põnev oli igatahes eelmine pühapäev Ellu juures. Fotosid skännides ja kõrvale igasugu juttu puhudes. Nii genealoogilist kui ka muud elulist. Tõesti oli väga põnev päev.

Aga selle eelmise pühapäeva õhtul vihastasin ma tõesti nii, nagu ma ammu pole seda teinud. Ma olin väga-väga kuri Marabu dispetšeri peale. Oli väga külm – mina aga reedel Tallinnast lahkudes polnud end just ülearu soojalt riietanud ja seega ma kügelesin. Ja otsustasin takso kasuks. Nagu tavaliselt peale koha ületäpsustamist paneb ta ootele, et küsida, kas keegi läheks sinna klienti üles korjama. Ja ta jättiski mind ootele – kauemaks kui 7 minutiks. Alguses oli mul lootus, et ta nüüd kohe tuleb ja ütleb mulle miskit aga lõpupoole ei katkestanud ma seetõttu, et tahtsin talle ütelda, mis ma sellisest asjast arvan. Ja kogu selle aja kuulsin ma kõike, mida nad seal tegid ja rääkisid. Igatahes kuni lõpuni jäi mul mulje, et mind unustati lihtsalt ära. Ja lõpuks kõne katkes – katkestati sealt poolt. Mille järel ma tagasi helistasin – 15. katsel õnnestus ka ühendus luua. Kuna korra vahepeal ka katkestati ühendus ja teistel kordadel andis kinnist, siis jäi mulle mulje, et nad nägid mu nr ja ei tahtnud minuga rääkida. Mis tegi mind muidugi kurjemaks. Lõpuks õnnestus mul siiski toru otsa taas dispetšer saada. Kes suutis ühe (ÜHE!!!) vabandava lause kuuldavale tuua, ja sealhulgas segaselt pobiseda midagi telefoni probleemidest jne. Mina aga üritasin talt teada, saada, et kuidas seostub minu 7 minutiks ootele jätmine sellega, et ühendus katkeb ära, kui keegi helistab. Ta ei sai vist ise ka aru, et ajas ebaveenvat jura ja ei vastanud sellele miskit. Igatahes minu oletus, et ta lihtsalt mu ära unustas, leidis kinnitust. Ja siis pani dispetšer sama turtsakal hääletoonil vastu kui mina.

Ma olen natuke ka teenindajate koolitusega kokku puutunud. Ja tean natuke, kuidas tuleb ärritunud kliendiga käituda. Igatahes läheb selleks mitu vabandavat lauset – ja seda dialoogivormis. Kallis Marabu! Oleks teil veebilehel ka mõni postiaadress, oleks ma selle kirja teile saatnud. Kuna seda polnud, siis sai see kahjuks siia. Ma olen olnud aastaid teie lojaalne klient. Teil on alati toredad „kiisud“, kõige kompetentsemad taksojuhid ja väiksemad arved olnud. Ärge nüüd oma latti madalale laske. Tõesti!

Ja siis on veel Sõpruses üks tore film – Stratosfääritüdruk. Armas oli. Mulle meeldis see võte, kuidas paralleelselt filmiga näidati, mis moodi just näidatud kaadrit joonistatakse, kuidas see järkjärgult paberile ilmub. Ma otsingi nüüd tänavail tihtipeale peategelast – ja leiangi mõni kord :)