Vana hää Tartu

Issand kui mõnus on alati Tartus olla! Millal ma sealt siis tegelt ära kolisingi – jaanuari lõpuks? Ja praegu, nii harva kui ma sinna sattunud olen, tihti kahjuks vaid läbisõiduks, on ikka selline kodune tunne sees.

Seekord olime siis lauba Tartus ringi jalutamas ja palju pilte sai tehtud :) Aga kui ma mööda Näitust tulin ja Veskisse keerasin ning sealt Liivi kaudu Inglisillale suundusin, siis oli selline tunne (peale oma vana maja eest läbiminekut), et just praegu sai selja taga Veski tn korteri uks kinni keeratud ja linna suundutud. Nagu seda poolteist aastat tehtud sai. Ja vana armas dekanaat nägi ikka sama välja…
Oeh! Tartu võtab justkui kohe sind taas omaks ja annab andeks, et sa pole tal ammu külas olnud – nagu õige sõber ikka! Seitse ja pool aastat seal elatud ka muidugi.

Muidugi polnud vanas majas miskit tehtud (kui välispidiselt asjale läheneda) – kahe akna ettepaneku võrra oli asi edasi justkui liikunud. Aga arvestades seda, kuidas seal need asjad kogu aeg toimisid, siis ma muidugist ei imesta.

Ja ühikas oli ka sama rääbakas kui enne. Huvitav, kuidas nad seal üldse saavad loa tube välja üürida? Sanitaarseisukord oli seal 6 a tagasigi katastroofiline.

Nii palju turiste oli linnas näha – suvi nagu läbi aga ikkagi oli terve Toomemägi nii saksa kui soome keelt täis. Üks (tõenäoliselt) eesti giid rääkis hirmsa vurinaga saksa keeles päris arvukale grupile Püssirohukeldrist, Emajõest ja vist Peeteri kirikust. Viimane olevat kunagi lausa jõekaldal asetsenud, mida mul küll raske oli ette kujutada… Ja mitte et ma saksa keelest aru oleks saanud – ma lasin endale selle jutu jälle eesti keelde ümber panna :)