Matusekutset ei tule!

Matusekutset tõesti ei tule lähiajal. Siinkohal peaks vist nüüd ütlema, et olen täie elu ja tervise juures, kuigi selle viimase puhul tekib tahtmine täpsustada. Et kui vaimne tervis on ka sest osa, siis... Njah! Ütleme nii, et pidevalt on selline tempo, nagu oli enne lõputöö esitamist nädal aega (jah, nagu kõigil 3 korral, kui nädal oli töö esitamiseni :).

Teab, kas see turundus mulle ikka sobib, taban ennast mõtlemast. Siiani on kuidagi rahulikumalt läbi saanud. Aga tegelikult on ju huvitav. Kõik, mis ei tapa, see karastab :) Kas ma seda homme õhtul ka mõtlen, kui see hullumeelne 300-inimese üritus ka läbi saab, mis suuremalt jaolt minu korraldada... Ja jamad võiks nüüd põhiliselt möödas olla. Õhtupalve peaks vist nii kõlama...

Aga natuke kultuuri on ka sellesse aega siiski mahtunud. Tänane Draamateatri „Kits“ oli päris tavatult vabameelne tükk selle teatri kohta. Sama üllatuslikult oli üleeilne Von Krahli „Ema“ (Gorki tõesti!) ebatavaliselt traditsiooniline. Aga omamoodi mõjuvad mõlemad.

Ja Ocean 12 sai ka millalgi ära nähtud – 11 oli parem minu meelest. Võibolla olin ma lihtsalt oodanud midagi muud.

Aga PÖFFi tulemusena meile jõudnud „Kohv ja sigaretid“ oli Sõpruses küll väga vahva elamus. Must-valge. Etüüdid. Näidates, kui naeruväärsed inimesed tihti on.

Vat sedasi. Loodetavasti edaspidi tihedamini. Kohtumiseni.

PS: Muidugi kui ma eile end kuskil poole 1 paiku kokku võtsin, et siia miskit kirjutada, siis oli blogger taas panges ja siia postitada seda ei saanud. Phähh!