Idülliline Vinoteek

Peale toredat multikat (Madagaskar – polnud selline ninnu-nännu; mind väga huvitas, kuidas nad lahendavad ära lõvi söögi-probleemi, ümber rohusööjatest sõbrad) tahtsin ma ikkagi kuskile väga veel istuma minna. Niiii ilus õhtu oli. Mul oli millegipärast ainuke tingimus sellele kohale, et sealt peab ilus vaade olema. Ja juhuslikult sattusime kohta, mis ületas kõik minu ootused.

Paekivist seinad. Soojas toonis puitmööbel. Kaarega aknad mere ja Toompea poole. Punetav päikeseloojang üle roheluse. Kuskil jupike autoteed, kus autod sibavad tulede valguses. Imehea vein ja juust. Vaikne koht (enamik rahvast ronis kohe teisele korrusele jättes esimese meie päralt). Vaikne muusika.

Kuna me haruharva midagi alkohoolset joome, siis pole mina sellega vist harjunud. Või minu organism. Poolteist pokaali veini (suht tühja kõhu peale ja lisaks väsimus) – ja ma pidin tunnistama, et maailm mu ümber muutus väga teistsuguseks. Ma lihtsalt ei kanna. Mis peaks mind siis järgmisel korral natuke ettevaatlikumaks tegema :)

Läksime veini osas suht kindla peale välja – hispaanlane, poolmagus, valge. Ja oli tõesti hea. Aga ma ei suutnud välja mõelda (aga ma olen ka veini osas võhik, mis siin salata), kas kõrvalkapis olevad 1500 eegused veinid saaksid kuidagi olla 10 korda paremad kui meie oma. Ma lihtsalt ei oska seda ette kujutada, või võimalikuks pidada.

Aga see vaade aknast... Oleks mul vaid fotokas kaasas olnud. Aga kes küll on nende ruumide projekteerija – midagi nii idiootlikku pole ma ammu näinud. Nurgaaknad, miljoni-vaatega, Toompea ja mere suunas, kuhu tavaliselt pandaks kõige väärtuslikum kabinet vms, see oli tehtud, uskuge või mitte, WC-ks! Milline raiskamine. Samas – nii vägeva vaatega peldikus ma polegi enne käinud:)