Unfuckingbelivable!!! Ma saingi USA visa!

Nii et oktoobris – hello, Texase kaktused!
Hoolimata
- sellest väljas ootamisest (enne 10.00 sisse ei lasta ja ka siis lastakse ühekaupa ja vääga aeglase tempoga),
- meie jalutamise ajal tekkinud hiigeljärjekorrast,
- metallidetektorist,
- asjade puistamisest,
- mobiili ära võtmisest (sellega ei lubatud mind saatkonna ruumidesse!),
- tuubil täis ning kaameraga varustatud ooteruumist,
- veidrast vaba järjekorra ja nimepidi kutsumise süsteemi vahepealsest süsteemitusest,
- minu ees konsulilt (on see ta ametinimetus või?) eitava vastuse saanud naisest,
- klaaskabiinist, kus tuli ametnikuga suhelda läbi klaasi ning mille ust ei tohtinud kinni panna (st 30 inimest kuulasid kõike neid üksikasju pealt, mida sa rääkisid),
- minu elu esimesest näpujälgede võtmisest (jah, te loete õieti – mõlemalt nimetissõrmelt skanneeriti kujutised arvutisse; minule seostub näpujälgede võtmine kuriteo sooritaja kindlaks määramisega…) – USAl on minu näpujälg aga Eesti Vabariigil mitte,
- ning hulgast uurivatest-puurivatest küsimustest (Kaua te sel kohal olete juba töötanud? Ja enne seda? Miks te sealt lahkusite? Kellega te koos elate? Kaua juba? Kes need inimesed teile on, keda külastate? Aga kuidas tema USAsse sai?),

on mul ikkagi hea meel sel 13. kuupäeval ja reedel, et ma viisa sain.
Sest tädi oli tegelikult tore ja sümpaatne ning mul ei tekkinudki inglise keelses jutus väga suuri mõttepause. Ja see ebasümpaatne tõlk kadus meie intervjuu ajaks ametniku kõrvalt ja ma sain ise L. juttu tõlkida :)
Ja tõepoolest, vähemalt 90% inimestest sai viisa – nad naeratasid lahkudes.