Hambaarstil

Käisin vist eile pikaks ajaks viimast korda hambaarstil – kui tal see tegemine seal ikka õnnestus (üle vasaku õla ptüi-ptüi-ptüi). Igatahes lahkusime üksteisest lootuses enne mitte kohata kui alles aasta pärast. Ei no, ma tõesti loodan – aga pea kümme korda järjest käia arsti juures 2 kuu jooksul (ühe tühja hamba pärast) – see ikka võib vaeseks teha. Mina igatahes nõudsin, et ma tahan kogu selle summa peale sellist ilusat suurt arvet – hää kaeda kohe teist! Aga oma hambaarsti võin ma teile soovitada küll! Ta on selline tore nooremapoolne aga ka väljaspool Eestit koolitanud ennast. Ja sellise vahva omameheliku suhtlemisviisiga. (Huvitav, ma pole vist kordagi elus käinud meeshambaarsti juures… millest see küll tuleb?)

Hambaarstil käimine võib sisaldada ka terve hulga erinevate asjade “degusteerimist”. Igatahes paar “käimist” tagasi tundus mulle, et ta parasjagu teeb seal midagi vaarikalõhnalise asjaga. Ja valuvaigisti on alati kirbelt mõru. Aga eile oleks ma võinud vanduda, et ta tilgutab parasjagu mulle sinna plommi alla kolm tilka petersellimahla.

Ma juba eelmisel nädalal mõtlesin, et ta on kuidagi ilus. Säras niimoodi… aga ma ei tabanud täpselt ära. Alles eile sain aru – ta on armunud! Igatahes mulle tundub küll – mõningad detailid välimuses viitavad sellele. Või… mulle tuli küll praegu terve hulk muid mõtteid pähe, mis ta veel olla võib, aga see saladus jääb temaga. Igatahes mina seda tõelist põhjust teada ei saa.

Telekas võiks olla hambaarstitooli kohal laes. Nii mõnus oleks mõtted hetkel toimuvad hoopis kuskile mujale viia. Ma tean küll, et see vist silmadele väga tervislik pole (kuskilt meelde jäänud, et selili olles hakkab gravitatsioon läätsele mõjuma ja lihased peavad topelttööd tegema pilgu teravustamisel – teab, kas ses iva ka on…). Aga mulle see ikkagi meeldiks.