Winter wonderland

Ma käin kogu selle selle imelühikese aja, mis ma töölaua tagant jälle värskesse õhku saan, suu ammuli ja vaatan seda talvemuinasjuttu. Kõik-kõik on nii imeilus! Aga ülal olev on hoopis Toompeal tehtud - Partsu Miisu??? (viimast hääldada keelt hammaste vahele pannes:)

Aga tänane nö valgusfestival Raekoja platsil, mida nii uhkelt juba pikka aega kõikjal promoti, oli ikka eriti hale asi. Miski hunnik valgeid suuri õhupalle pika nööri otsas, palju tossu, paar peotäit hõbepaberitükke õhku ja siis hiiglaslikud prožed taevasse.
Ju ma siis ikka täitsa juhm olen. Minu arust oli see kohutavalt igav ja kodukootud. Ja mida teksti sinna vahele... mis diktsiooni ja hääletooniga... brrrr! Kahju - ma natuke ootasin, et äkki on huvitav asi.

Muidu on vahva old. Ma vist hakkan harjuma. Vahepeal tuletasin küll meelde seda lauset, et ole ettevaatlik, mida sa soovid - see võib täide minna! Ma miski vahe eelmisel ametikohal mõtlesin, et tahaks kuidagi hõivatumat tööd. Või olulisemat. Et tahaks endast rohkem anda.

Nüüd ma igatahes mõtlesin paar päeva tagasi, et ma ei taha, et tööl oleks nii suur osakaal minu igapäevases elus. Ma ei taha, et see oleks enam-vähem viimane mõte magama jäädes ja esimene ärgates. Ei taha. Vaba aeg peaks ikkagi olema vaba aeg. Ma saan aru küll, et mul on alles sisseelamise aeg. Aga ikkagi. Loodetavasti ma ikka harjun sellega.

Sest ma olen ju nõus miski aja tegema ületunde. Pingutus mingiks konkreetseks asjaks. Nagu spordis - sellise konkreetse (suhteliselt lähedal asetseva) eesmärgi nimel. Aga maratonijooksjat minust ei ole. Ja töökontekstis nimetatakse neid töönarkomaanideks Ja üldiselt lõpetavad nad pikemas perspektiivis läbipõlenutena. Paar töökaaslast on olnud sellises seisus just hiljuti. Loodetavasti õnnestub mul nende vigadest õppida - üldiselt täna õnnestus mul päris ilusti kella 5st lahkuda töölt :) Edusamm seegi.

Igapäevatöö pole lihtsalt töö vaid pidev õppimine. Iga minut praktiliselt õpid või kuuled midagi uut. Mul on meeles kui see aeg tasahilju dekanaadis mingi hetk mööda sai ja kui mõnusalt ning pingevabalt sai siis tööd teha. Kõik on tuttav ja käpas. Mõnus!

Te ei usu, kui palju tegelikult nende värviliste reklaamvoldikute, flaierite, plakatite ja ajalehereklaamide peale on kulutatud tööd ja vaeva ja ressursse (päääris kallid asjakesed). Enamasti visatakse ju sellele üks pilk ja möödutakse või visatakse see paber prügikasti. Turundustrikid siis sellesse väravasse kõik, et kuidas tähelepanu köita... Ja muuseas - eraldi on meediafirmad (tegelevad sellega, et sa annad hunniku raha ja nemad põhjendavad sulle siis, et millistesse kanalitesse peaks seda mis mahus kulutama, et võimalikult paljudeni jõuda), reklaamikujundusfirmad (miks sa peaksid just siia selle logo paigutama reklaamil, sest kujunduslikult on nii parem...) ja PR (mitu päeva enne tuleb pressile kutsed ürituse tarbeks välja saata). Iga spets jupi jaoks oma firma. Hämmastav!

Ja mulle meeldib, et kuidas nii meediafirma, kujunduse kui ka PR esidajad räägivad meie koosolekutel, kus arutame meie reklaamistrateegiaid, meie vormis (kuidas meil eelmisel aastal see kampaania läks, kuidas meil see asi on...). Alguses tundus see nii naljakas. Tegelikult kui sa tükk aega millegagi töötad, siis see muutubki osaks sinust. Ja nii tulebki meie-vorm. Vahva tegelikult.

Aga selle vahva nädala kokkuvõtteks tahaks ainult vaikselt nina alla pobiseda, et palun-palun-palun, ma ei taha oma näpukaga Ärapanijasse jõuda... Ei taha...