Pildike

Jõuan napilt bussi trügida peale järjekordse tööpäeva lõppu ja jään lõõtsutades kinni hoidma ühe istme seljatoest. Ja uimane pilk jääb ekslema kaasreisijate/kaaskannatajate sekka. Minust ülejärgmine inimene bussijuhi poole tundub huvitav tüüp olevat (mul ALATI niiiiii kahju sellisel hetkel, et pole olemas sellist ülisalajast pildistamismeetodit – et vaatad ja mõtled plõks!, ning ongi pilt olemas – mälupildid kipuvad aja möödudes siiski mõnevõrra värvi kaotama). Päris kaalukas kaasreisija vaatab tülpinult ringi nagu minagi. Mõtlen, et milline huvitav vuntsi/habemehakatis tal on. Ma ei teadnudki, et sellisena üldse võib loomulikult karvastik kasvada – sellise ühtlase võruna ümber suu (ega neid taltsutatud ka polnud püütud).  Mõtlen, et u 50 kanti peaks ta olema. Ja soojast uimane pilk jääb vaatama seda pluusi, mis tal seljas on – milline huvitav kude, hmmm…., kuidas see küll tehtud on…  Aga siis tuleb järjekordne peatus ja ta saab silmnähtava kergendusega ometi istuma. Kui mina järgmises peatuses maha astusin, siis vajus tal pikkamisi pea tonksti rinnale ja silmad vajusid kinni – ja nii see tädi sinna minust jäi.