Paha tuju ja paha veri

Käisin verd andmas neljapäeva õhtul ja pärast vaatasin, et tuju läks väga heaks nagu alati. Nagu oleks paha tuju ja väsimuse ära andnud. Vaene see, kellele see ports verd üle kantakse… Isegi tal halb olla (kui ta mõnda verekomponenti vajab, ju tal siis ikka midagi sitasti on) ja siis veel saad miski halva-tuju-vere :)

Aga muidu on Tallinna verekeskus täitsa tore koht – nagu Tartu omagi. Õhtul hilja on seal kuidagi vaikne. Ja Tartus on ehk naaaatuke entusiastlikumad näod. Aga mul pole verevõtjaks pool-tuttav ja lisaks spets-kaaslast verevõtmisele ka olnud. Vähemalt sellist kaasatulijat, kes tuleb ja istubki kogu verevõtmise mul kõrval ja tüütab jõudumööda õde ka (a mis see voolik on ja mis see masin seal nurgas teeb). Igavesti vahva – sinuga läheks teine kordki, Krista :) Aga mu pool-tuttaval ei läinud asi just libedalt. Esimest korda minu doonorielus pritsis nõela torkamisel isepäine verenire sirtsti! määrides seda, mis parasjagu ette jäi. Antud juhul siis õe näo ja valged püksid. Millegagi ju pidi tähistama seda, et ma ikkagi 13. korda käisin verd andmas!

Orkutist doonorilugusid lugedes jäi silma:

Et inimesi saadetakse koju, sest tal liiga KÕRGE hemoglobiininäitaja on (meestel üle 180). Alguses tundus see natuke uskumatu, naiste seltskonnaga sel teemal põhiliselt suheldud ja meil natuke raske alumisele normile vastata. Aga see kummitaski seal põhiliselt noormehi – mõnda oli lausa mitu korda koju saadetud. Aga oli neide ka. Iseenesest loogiline, sest liialt kõrge näitaja võib viidata mõnele patoloogiale nagu liiga madalgi.

Üks veterandoonor kurtis, et teda on paar korda narkomaaniks peetud – nõelaarmide tõttu…

Kõige veidram kuuldud kompliment – teil on nii ilusad veenid!