Suusatamas ja kaneeliroosid

Mmmm – mõnusalt rauge on praegu olla, peale pooltteist tundi Glehni lossi ümber suusarajal ning sooja dušši. Jälle tunnen ma nurrumootorist puudust – miks ainult küll kaslasi sellega on õnnistatud?

Tahan veel endale meeles pidamiseks siia üle märkida õppetunnid eilsest kaneeli-, mandli- ja kohupiima saiakeste tegemisest.
Pärmitaigna jaoks peab ikka varuma ALATI võid. Eilne oliivõliga asendamine ajas asja ära aga... Ja peab ka piisavalt aega olema – vähemalt 2 korda peaks alla sõtkuma. Aga miks neil sellised kõvemad põhja poolt tulid...? Või oleks pehmema hoidnud? Ehk hoopis oleks ahi kuumem pidanud olema (oli 180˚)? Ja Kalewi kõrgema sordi jahu oli päris ok. Aga ma pean kuskilt välja uurima, mis selle piima lisamisega muutus – säilivus lühenes...? Aga tegelikult tulid need saiad ju päris head!



Balbiinos sai eelmsel nädalal ekskursioonil käidud. Päris vahva oli – tõesti üle ootuste. Aga olgem ka ausad – ootusi polnud, sest nii kiire oli enne seda tööl, et ei jõudnud üldse ette nautida. Mis oli ka hea. Ehk.
Maagiline oli meetrite pikkust jäätiste rida lindil jälgida – kuidas nad rippusid justkui pesu nööril, pesunäppidega kinni. Ja siis sulpsti käisid nad šokolaadivannist läbi. Seda võis päris kaua lihtsalt vaadata.
Ja kuidas kohukeste sisse moos saab? Seda me nägime ka.