Loomade varjupaik, Tänassilma küla

Asjad õnneks pole alati koledad, kui sa kardad nad olevat. Tihtipeale. Eile ma kujutasin seda tänast käiku hoopis teisiti ette. Kartsin, et see paik on kole troostitu. Ja millegipärast kartsin emotsionaalset väljapressimist. Aga sealsed töötajad olid täiesti normaalsed inimesed. Tõenäoliselt muidugi peavad nad natuke teistsugused olema, kui tavainimesed.

Sest kui mina lugesin eile nende kodulehelt kolme pildialbumi nimesid siis... Need oli (mitte sõna-sõnalt):
- Kassid, kes otsivad omale kodu
- Kassid, kes on leidnud omale kodu
- Kassid, eks on ära läinud kiisudemaale.
Mul olid terve õhtu pisarad silmas, kui ma sellele mõtlesin. Nagu ka praegu. Ma kujutasin ette kui raske on sealt ainult ühe loomakesega ainult ära tulla. Või valida teiste seast see üks välja, ja teha võibolla teistele sellega võibolla kindel surmaotsus.
http://www.koertevarjupaik.ee/

Aga surm on elu osa. Ja mõnikord võibolla parem lahenduski kui elu. Aga kui tal polnud võimalustki...

***

Igatahes on see armas loomake siin minu kõrval rahulikult põõnamas.











Telefonis ütles tädi ainult, et jah, meil on isast siledakarvalist kassipoega. Aga ta on pisut metsik. Ja mina kujutasin siis ei tea mida ette. Loomulikult ei saanud ma sellest mõttest loobuda, et ma võtan kassipoja varjupaigast, kui mul see võimalus on. Aga kuidas ma seda siis maale viin? Seal oodatakse siiski suht tsiviliseeritud looma. Lootsin, et küll ma siis ta minu juures oleva nädalaga ära kodustan.

Tegelikult on ta lihtsalt pisut uje - ta õigupoolest ei karda inimesi. Kõigepealt nuuskis ta kõik toad läbi. Mina tegin talle vaikselt selle ajaga liivakasti valmis ja panin ka pesapuuri nurka ära. Tema aga jõudis tiiruga kööki tagasi ja läks otse liivakasti - ja meie suureks hämmastuseks ajas oma häda sinna ära.

Metsik ja kommeteta kass? Rumalad inimesed...

Seejärel sõi ta piima ja juustu (sugugi mitte ahnelt, seega polnud ta näljas) ja mängis siis tunnikese pinksipalliga. Millejärel ta diivani alla magama keeras. Mängimise ajal ta meelsasti pihku end võtta ei lasknud. Kui ta oli aga tunnikese tukkunud, siis võtsin ta unisena endale sülle. Ja ta otsustas siin edasi magada. Peale uut ringi söömist, kakamist (õigesse kohta!!!) ja mängimist, jäi ta juba diivanil minu külje vastu magama.