USA reisikiri

Esimene päev, 2. oktoober
Päev algas väääga vara - äratus oli juba hommikul 4. Meil oli selline plaan: võimalikult vara jõuda check-ini, et saada kohad võimalikult lennuki etteotsa ja Frankfurdis ruttu sealt välja ning seal uue lennuki peale. Lendude vahe oli meil lihtsalt nii napp.
Hoolimata sellest, et Tallinna lennuvälja kodulehel ja ka välisuksel on avamisajaks märgitud kell 5, oli see juba ennegi lahti. Ning hulga inimesigi sees. Kohad saime küll alles 12 ritta aga see oli ok. Reis Frankfurdini läks ladusalt - süüa muigugi enam ei anta Estonian Airi lendudel turistiklassis. Aga tühja sellest, kui oma võileib kodust kaasas!
Frankfurti jõudes püüdsime võimalikult ruttu lennukist välja saada, otsima meie Lufthansa lennu väravat. Seda osa kartsin ma millegipärast kõige enam enne. Jumal teab miks! Et kuidas ma ikka leian - eks koos L-ga reisides oli see osa ikka minu juhtida. Aga polnud hullu midagi. Tänu sellele, et panin Tallinna lennujaamas tähele seda, et läbisõitjate check-in'i nimi on transfer check-in, siis oli siltide järgi suht normaalne seda otsida. Tuli küll hulgaliselt treppe, eskalaatoreid ja koridore läbida - isegi selle automaatse rongiga sõita (või misiganes seda juhita trammi nimetama peaks) - kätte me selle koha ilusti leidsime. Isegi 45 min enne lendu. Lendude vahe oli meil vaid 1 h ja 15 min. Kohe väravas toimus meil ka check-in. Ja võisimegi rahulikumalt hinge tõmmata. Isegi mobiil hakkas tööle - jõudsin kiirelt ühe sõnumi saata, et kõik on parimas korras.
Meie kõrval oli üks pikk valgenahaline mees, kes kuulas mõnda aega, kuidas me omavahel seal L-ga vadistasime. Lõpuks küsis, et kust me pärit oleme. Tuli siis seletada, et Estonia ja near the Sweden ja besides the Baltic Sea. Ta oli pikemat aega olnud Makedoonias ja eesti keel kõlas tema jaoks selle keelega sarnaselt. Mul pole küll vähimatki aimu, et kuidas see kõlab, kuid ehk on neis mõlemas ühtmoodi vähe susisevaid häälikuid? Lisaks tuli selle jutuka noormehega vesteldes välja, et ta on ka Texasest, Houstonist (seda muidugi "üllatus, ülatus" - see oli ju lend Houstoni...). Aga selline huvitav fenomen, mis aina edasi järjest enam silma torkas - inimesed tulevad nii kergelt ja vabalt suhtlema. Arutasime omavahel, et Eestis on inimene, kes sinuga avalikus kohas rääkima tuleb, enamasti kas purjus, üritab midagi müüa või ajab ligi. Ühesõnaga normaalne inimene ei tule. Seal on see aga tavaline.
Meid ootas lennukiga ees 11-tunnine sõit üle ookeani. Seetõttu olime kergelt pettunud, et me ei saanud enam kõrvuti kohti, aga siiski lootusrikkad, et ehk saame lennukis ümber vahetada kellegagi. Kurtsime kohe lennukis ka stjuuardessile oma muret ja tema lahendas selle sujuvalt meie jaoks ära, nii et me arugi ei saanud.
Istusime keskmises toolireas (akende all oli 2 kõrvuti ja keskel 4 - seega ühes reas 8 istekohta). Meie lähedal oli veel üks Pakistani või hindu naine, kel oli pisike sülelaps ka kaasas. Kes oli minu üllatuseks päris vapper nii pika reisi puhul. Ei nutnudki väga palju
Lend Houstoni möödus lugedes, süües, magades, telekat vaadates ja nõelravi lühiõppust saades. Igatahes üllatavalt ruttu. Kusjuures need nõelravinipid, mis ma seal omandasin, olid 100-protsendiliselt ka efektiivsed. Sain nii silmade väsimusest kui hüppeliigese valust viuhti lahti!
Piirivalvur meilt väga miskit ei pinninudki, lihtsalt et miks ja kauaks. Ainuke naljakas koht oli, et kas te tulete ka siia abielluma? Ei no tõepoolest.
Kõik inimesed tahavad esimesel võimalikul juhul siia elama jääda... Aga see selleks. Muidu olekski meil liialt libedalt läinud - kottide läbituhnimisest ei pääsenud. L jäi järjekorda toppama ja tõmbas seega tähelepanu endale - saadeti kotikontrolli. Mina siis läksin kaasa tõlkima ja ei pääsenud minagi sellest. L-lt võeti ära õunad ja astelpajumarjad, samas maasikaid mitte. Mida loogikat - onu veel tšekkas mingit nimekirja... Hiljem kuulsime, et just õunte suhtes pidid nad eriti valvsad olema. Ka oma kodanike puhul, kui need näiteks Mehhikost tulevad. Korra olevat samas kotis olnud keelatud tarkvara koos õuntega, ja piirivalvurid olid nii ähmis nende õuntega, et tarkvara ei pannud üldse tähele.
Sealt aga edasi olimegi saalis, kus oodatakse reisijaid ja leidsime R ja W kohe üles. Esimene üllatus (mis minu jaoks ka korduval kogemisel ikka oma üllatusmomenti ei kaotanud) ootas parkimismaja uksel - see õhk mis sealt vastu pahvatas.

Houstoni õhk on kirjeldamatult niiske ja kuum - ühe põhjamaalase jaoks. See on täpselt nagu troopikamaja õhk botaanikaaias. 30 sekundiga oled sa üleni märg. Samas paari minutiga harjud nagu ära, kui päikese käes pikalt jalutama ei pea. Veider on see, et samas ei higista olulisel määral - kas see õhuniiskus lihtsalt ei lase??? Mere mõju aga väheneb kui liikuda mere äärest kaugemale sisemaa poole - Austinis oli juba päris elamisväärne olemine.
Hoolimata minu korduvatest püüdlustest ei õnnestunud minu telefonil ühtegi kasutatavat võrku avastada. Olin küll uurinud EMTi esindusest ja kodulehelt, et koostööpartnereid neil seal on küll. Imelik oli avastada, et neil tegelikult seda siiski pole – USA suuruselt 3. linnas. Hmm. Teab kas mõnel teisel Eesti operaatoril on seal koostööpartnereid?


Teretulemastkook

Selleks õhtuks oli meile planeeritud ka kohtumine suure-suure W perega - kõik need õed-vennad, tädid ja nende lapsed - see minu jaoks ainult üks inimeste virr-varr. Nii, et L küsis minult, vist lootuses, et mul mõni sugulussuhe või nimi paremini meelde jäänud, ühe täpsustava küsimuse, millele ma (ka saabuva ajavööndite vahelise väsimuse tõttu ehk) andsin segase vastuse, et kui sa arvad, et ma millestki aru olen saanud, siis sa oled vaesti aru saanud. Millepeale ta vastas, et ta ei saa aru. Millepeale ma kordasin oma öeldut. Meie jaoks oli see päev alanud 24 h tagasi... Natuke pikk ühe päeva jaoks?
Igatahes barbeque pubist koju jõudes tuli uni ruttu ja magusasti. Minule loovutas W ema oma toa, kolides selleks 2 ööks, mille me Houstonis veetsime, oma tütre juurde. See oli üliarmsa naiseliku sisustusega ja väga huvitava voodiga. Sellise väga kõrge ja mõnusaga. Ma pole kunagi maganud voodis (mis poleks nari), kus madrats on 1 m kõrgusel põrandast.



Öösel ma siiski ühe jutiga ei maganud - oli 4 ja 6 vahel üleval, lugesin raamatut ja lebasin niisama. Eestis oli ju kell päeval 12 - pole ju viisakas sellest kauem ometigi magada? Hommikul oli aga ajavahe unustatud ja enam see mind ei seganud - kuidagi lihtsalt sai sellesse uude aega ümber harjutud (ajavahe on 8 tundi).

Teine päev, 3.oktoober
Meie ööbimispaik polnud Houstoni linna piirides - see asus pisemas eeslinnakeses Alvinis. Siinsest alates nägime igal pool oravaid - kus vähegi rohkem rohelust ja mõned puud.



Esimene sõit sel hommikul viis meid juurviljaturule - Froberg'si. See oli selline hallilaadne kauplus, kus müüdi kohalikke juur- ja puuvilju. Palju tuttavat, kuid päris mitu võõrast asja ka.
Näiteks pole ma Eestis tähele pannud cantaloupi - võibolla muidugi müüakse ja ma pole lihtsalt tähele pannud ning olen seda meloniks pidanud. Sest välimuselt ta sellega sarnab - värv on oranžikam ja maitse mõnusam. Igatahes mulle meeldib!
Teine huvitav asi oli yellow squash - natuke ehk tsukiinit meenutav aga kollane ja pudelja kujuga. Tehakse putru näiteks toidu kõrvale. Mina katsetasin seda vokilaadse toidu sees koos paprika, kartuli, kurgi ja seentega. Päris hea.
Lisaks müüdi veel igasuguseid pähkleid ja ube - neid on küll väga palju sorte.

Sealt suundusime edasi sellisesse kohta, mille külastamisest ei julenud ma unistadagi. Või seda oodata - NASA kosmosekeskus. Täisnimega siis Johnson Space Center. Kuna Kennedy oli küll põhitöö tegija olnud selle keskuse ettevalmistamisel, kuid peale õnnestunud atendaati sai presidendiks asepresident Johnson - sellest siis nimi ka sellele keskusele.



Igatahes mingit osa sellest tohutust kompleksist meile näidati:
- ruumi, kus oli veel vist 10 a tagasi olnud lennujuhtimiskeskus
- kohta, kus toimub astronautide treening erinevates simulatsioonikabiinides
- mõningaid kosmoses käinud sõidukeid
- väljastpoolt teisi treeningmaju, uurimislaboreid jne
Paljude asjade suhtes, mida päriti, ütles meie giid, et kahjuks ei saa ta selle asukoha kohta midagi täpsemat vastata. Nö salastatud siis.
Omal jalal seal palju ringi liikuda ei lastud - selleks oli selline väike rong.
Üldse meeldib ameeriklastele ümbruse näitamiseks kasutada pisikesi rongikesi.
Lisaks oli selline natuke AHHAA näitust meenutav keskus, kus oli igasugu erinevaid asju erinevatele vanustele. Väikseid atraktsioone, interaktiivsete filmidega nurgakesi, spetsiaalseid väljapanekuid.
Üldiselt ikkagi võimas - koht kus on suuri asju tehtud. Koht, kuhu saamisest ma pole unistada osanudki. Kuid see väljapanek oleks saanud olla parem. Aga ma saan aru küll, et neil pole vaja väga pingutada. Inimesi käib siin ikkagi.
Seejärel väike lõuna Jason's Delis - sandwitch ja salat. Ja taas pisike infokild kohaliku elukorralduse kohta, mis tuleb üllatusena. Jäätis on nimelt tasuta tavaliselt söögikohtades. Eks ma siis proovisin ka muidugi. Kus sa siis ikka saad kui tasuta antakse.
Üldse on kuidagi nii huvitav võõras kohas jälgida kohalikke kombeid ja ka pisiasju, mis teisiti kui kodus. Alustades kasvõi sellistest pisiasjadest kui liiklusmärgid - siin on neil nii palju teksti kasutatud. Ja muidugi hulk selliseid, mis üldse Eestis kasutusel polegi. Ja siis veel "spaghetti bowl" - tohutud, ja ometi nii tavalised, kiirteede ristmikud, kus sa pead olema väga teadlik oma sõidusuunast ja sobiliku Exiti valikust. Kuulus Texase külalislahkus on ka vägagi tuntav - inimesed on lihtsalt kõikjal nii soojad ja südamlikud. Kasvõi ettekandja restoranis või lihtsalt sinuga samal matkarajal olev keskealine paar.



Meid ootas aga veel sel õhtul mereäärne kuurortrajoon - Kemah. See oli kohe Galvestoni lahe ääres. Üldiselt sellised natuke süsteemitu kuid kahtlematult eksootilise väljanägemisega majad. Ja üpris kallid ka kindlasti. Merevesi oli suhteliselt pruunika värviga kuid kindlasti väga soe. Sest iga vari oli tervitatav - väljas ikkagi 35 kraadi ja kole niiskus. Siin oli ka pisike lõbustuspark, kus pisi-Cga ikka mõni atraktsioon ära ka prooviti. Mina ei tundnud millegipärast soovi isegi seda lift-vaatetorni kasutada. Teab siis miks. Aga selline pidi ka Florida välja nägema - W sõnutsi. Palju palme ja teisi suuri eksootilisi taimi.
Õhtul ootas meid ees veel külaskäik tädi Jackie juurde - tema 2 poega Kevinit ja Jasonit ning tütart Melaniet koos abikaasaga olime näinud juba eelmisel õhtul. Ning muidugi ekstrasümpaatset tädimeest Steve, kes on Poolast pärit. Saime taaskord tunda ehedat Texase külalislahkust. Ja millised söögid! Vägev tükk loomaliha koos ubade, kartulipudru (lihatükkidega), yellow squashi puder koos kastmega. Kusjuures liha nimi oli chicken fried meat - lihtsalt sellepärast, et tavaliselt valmistatakse kana just sel viisil, paneeritult. Tükid olid kolossaalsed ja väga maitsvad. Juurde käis maisileib - magus kuldkollane plaadipirukas. Ekstra meie jaoks oli võimalikult vähe maitseained pandud, sest L on just väga tundlik nende suhtes ja eelistab ise neid vähe kasutada. Aga hea oli see praad igal juhul! Ehk siis ainult mitte nii Texase-pärane. Sellele järgnes muidugi pekaanipähkli kook - seda olid Jason ja Kevin Eestis olles ka meil kodus pakkunud. Ülimagusa spetsiaalse maisisiirupi ja pekaanipähklitega (kreekapähklite sarnased väliselt ), mis sellele omalaadse maitse annavad. Neid peaks kaasa ostma, et ka Eestis saaks seda pakkuda...
Üks armsamaid seltskonna liikmeid oli väike 10 nädalane kutsikas - mustavalge laiguline koerake. Hagijas vist.




Kolmas päev, 4.oktoober
Tänane plaan on Houston üle vaadata - seega seadsime Alvinist suuna Houstoni poole. Teepeal nägime hindu templit, mis küll alles ehitamisel oli. Kõik selle ehitamiseks vajalik - ehitusmaterjalid kui ka töölised - olevat toodud Indiast. Mitte midagi kohapealset ei kasutata. Huvitav-huvitav, miks see küll vajalik võiks olla…?



Houstoni kesklinnas me väga pikalt aega ei veetnud. Tõenäoliselt sel ka midagi väga-väga omapärast arhitektuuri seisukohalt poleks leidnud. Küll aga oli muljetavaldav meditsiinikompleks – mitme kvartali jagu suur. Siia tullakse mitte ainult USAst vaid ka ülemeremaadelt end ravima. Samuti olevat miski väga peen südameoperatsioon maailmas esimesena just siin õnnestunud. (Tartukad olevat sellega küll mitte palju hiljem ka toime tulnud.)
Ilm oli Houstonile tavapäraselt kuum ja niiske. Ikkagi läksime jalutama suurde parki (mille nime ma olen unustanud). Selle keskel oli omakorda eraldi park – Jaapani-päraselt kujundatud aiake koos veesilmade, sildade, kilpkonnade ning poolemeetriste “kuldkaladega”.

Puude otsas olid miskid veidrad samblikututsakud. Tükk aega me vaidlesime, et kas need on puu osad või mitte. Kui me neid aga juba mitmel eri liiki puudel neid näinud olime, siis pidime need ikkagi samblikulaadseks tunnistama. Või mingi sümbioot või parasiit hoopis?



Peale Natural Science Museumi olime me üsna näljased. Kaua sa ikka sauruste luukeresid ja kalliskive vaatad – mis sest et huvitav, loodus nõuab oma. Mul õnnestus ka kogu ülejäänud seltskond põhjalikult ära kaotada ja see pani mind ainult veelkord omaette vanduma, et mul mobiil ei tööta… Olgugi et sellist fantastilist vääriskivide ja erinevate kristallide (ega ma tegelikult ei tea, kuidas neid väiksema väärtusega kivikesi nimetatakse) kollektsiooni pole mul olnud võimalik kuskil mujal vaadata – paigutatuna pimedatesse saalidesse väga huvitava valgustuslahendusega.

Peale keset Houstoni oleva pisikese linnakese külastamist, mis on ümber West University, võtsimegi suuna Austinile. Kolm tundi autosõitu – pisi-C oli ka juba sellest jamast päris väsinud, seega üritasime teda koos L-ga tagaistmel istudes lõbustada, nagu fantaasia lubas. Ennast lõbustasime vahepeal ühe huvitava mänguga, mida ehk saab tõesti mängida vaid USAs (minu külastatud kohadest). Nimelt peab iga mängija leidma teeäärsetelt siltidelt sõnu tähestiku järjekorras, alustades A-st ja lõpetades Z-ga. Kõik alustavad korraga ja peavad kohe ütlema teistele kui nad on sõna leidnud – sama silti ei saa teine kasutada. Kes jõuab enne lõppu, see on võitnud. Minul õnnestus seekord esimeseks tulla :)

Hoolimata hilisest kellaajast, eks ta kuskil peale 11 oli, oli siiski vaja poes käia. Cedar Parkis, mis on Austini üks eeslinnu, oli selleks meile kõige lähemal HEB keti kauplus. Mis mulle väga põnev. Ma tean küll, et ma naudin poes käimist, kuid see oli tõesti ekstrahuvitav minu jaoks.

Neljas päev, 5.oktoober
Kolmapäeval läksime natuke Austini ümbrust vaatama – need mäed mõjuvad päris võimsalt ühele suhteliselt lausikult maalt pärinevale inimesele (vaieldamatult seda Eesti ju on). Jalutasime natuke ringi Bonneli mäel ja käisime ka vaateplatformil – milline vaade Travise järvele…!



Seejärel suundusime Austini linna – alustuseks Kapitooliumi. Just nimelt, neil seal Texase pealinnas on oma Kapitoolium! Väiksem koopia sellest, mis Washingtoniski on Esindajatekoja ja Senati koosistumisepaigaks. Huvitav fakt siinselt tuurilt oli, et Texase esimene naiskuberner oli ametis juba 1925. aastal. Poleks uskunuki ju?
Seejärel Texase ajaloomuuseum. Muidu muuseum nagu muuseum ikka aga üks osa sellest oli film, mis oli elamus – Story of the Texas. Texas on teatavasti ainuke osariik, mis on kunagi olnud iseseisev riik – vist küll kuskil kümmekond aastat. Sellest aga tuleb teksaslaste eriline rahvusuhkus. Sest enne USAga liitumist toimus mitmeid lahinguid ja sündmusi, mis tänapäeval koolis õpilastele palju tegevust annavad.
Film ise oli aga Texase asutamise algusaegadest ja sellele järgnenust. Eriti huvitavaks tegid selle aga eriefektid, mis lõid tunde, et sa tõesti ise osaledki sellest. Kui ekraanil räägiti rohutirtsude hävitavast rünnakust põldudele ja näidati tohutut tirtsuparve, siis puhus laest õhk selliselt juustesse, et tundus, justkui oleks mõni juustesse takerdunud. Kui jutt oli Galvestoni tabanud tormist ja hävingust, siis piserdati laest vett ja tohutu tuulehoog käis läbi saali. Aga asi mis mõnd ka kiljatama pani, oli see, kui ekraanil räägiti madudest ja äkki tool, millel istusin, liigutas end selliselt, nagu oleks ma kellegi sabale istunud ja see nüüd üritab end lahti sikutada.

Vietnami restoran, kuhu me einestama läksime oli selline nagu need ketirestoranid ikka. Alles tagantjärele sain ma aru, mis mind nende Ameerika restoranide puhul häirib. Ei no süüa võin ma neis ikka, see on täitsa ok, sest söök on enamasti päris hea. Aga nad kõik on kõledad ja ilma oma näota. Ma oskan nüüd kohe hoopis teisiti Eesti pubidesse-kõrtsidesse-kohvikutesse-(tõelistesse)restoranidesse suhtuda. Kõigil neil on oma nägu. OK, mitte kõigil, aga enamikul. Sest nad pole keti osad ja igal eraldi omanik, kes teeb kõik, et hubast keskkonda luua. Just – hubasusest tundsin ma puudust.
Ja selline oli ka Vietnami restoran – lagi, seinad, põrand, lauad, toolid. Ei midagi hädapärasest enamat ruumis. Aga toit oli tõele au andes ju päris hea. Ütleme nii, et sealsed kevadrullid mulle väga ei meeldinud – riisipaberisse keeratud riis juurviljadega. See oli lihtsalt maitsetu. Aga makaroniroog kanaga oli päris hea. Kuid minu asjatundmatu maitsemeele jaoks sarnane hiina köögiga. Kogemus igatahes!
Õhtul viis W meid koos L-ga veel Targetisse shoppama. Ostsin nii mõnedki riidehilbud – uskumatu, kui odavad need ikka on. 5 dollariga saad päris toredaid toppe endale valida, 17ga sain väga ok püksid. Eestis küll 300 krooniga üldiselt nii korralikke pükse ei saa.
Õhtul läksime veel W ja R-ga kinno. Kohalik, põhiliselt indie-filme näitav suht pisike kino. Filmiks oli 40-aastane neitsi – mis hakkas Eestis plazas jooksma nädal peale minu Eestisse jõudmist. Kino idee oli aga vahva – enne seanssi korjati kokku tellimused ja need toimetati tasakesi siis inimesteni, osaliselt küll juba filmi ajal. Mis üllatav kombel ei häirinudki. Selline variant võiks ka Eestis kuskil olla – täitmata turunišš igatahes. Ja film ise oli väga lõbus!

Viies päev, 6.oktoober

Neljapäev oli meie võõrustajatel planeeritud tööpäevaks ja meil rahulikuks hingetõmbepausiks. Olime siis kodus koos L ja pisi-C-ga. Viimane oli kusjuures eeskujulik laps – meil polnud vähimaidki probleeme temaga. Ainult et suure jooksmisega läksid jalad sassi ja lõug käis kolaki vastu maad. Seda kahjuks betooni peal, mis tõi endaga sinise lõua kaasa. Aga see mure läks ka ruttu mööda. Seega ma nautisin basseinis ujumist – kohalikud olid vist enamasti tööl ja pealegi vist juba sügav sügis. Ega siis 24 kraadise veega enam ujumas käida! Mina nautisin seda helesinist basseini täiega.



Ja R-lt kingiks saadud Assassin’s Quest edenas ka jõudsasti hoolimata väga melanhoolsest peategelasest.
Peale tööaja lõppu läksime jalutama Zilker Parki. Kohalik väga populaarne suvine ajaviitmiskoht – hulgakesi ja koos perega. Väga iseloomulikult USAle oli ka siin võimalik ringi liikuda minirongiga, mis tegi kiirelt pargile tiiru peale. Pärast jalutasime ka mööda jõe äärt ja tegime mõne väga ilusa pildi päikeloojangu säras küütlevast downtown’ist.
Päris pimedas jõudsime veel ühte väga armsasse kohvikusse – Mozart’s. See oli ka ühe veekogu äärel – pimedas ei suutnud ma kindlaks teha oli see järv või jõgi, ning meeles mul pole…Igatahes juustukook oli täiesti lummav!

Kuues päev, 7.oktoober

See päev oli väga üllatav – nimelt ainuke kord, kui ma panin pikad püksid jalga. Väljas oli napp 15˚ C ja kõle tuul! Ja mina jätsin oma ainukese soojema jaki, mis mul kaasas oli Houstonisse, kindlas teadmises, et seda mul vaja ei lähe! Nüüd siis tuli laenatuga läbi ajada. MSN-is sain teada, et Eestis oli soojem päev, paari kraadi võrra. Seega huvitav vaheldus.
Kuskil tunnikese autosõidu kaugusel olid väga põnevad koopad – nimeks Inner Space Caverns. Need on moodustunud miljoneid aastaid ja avastati paarkümmend aastat tagasi kiirtee ehitamiseks vajalikke pinnauuringuid tehes. Igatahes see tunnine jalutuskäik maa all oli muinasjutuline. Eriti suur tänu giidile, kes oskas isegi lastele kõik põnevaks ja ligitõmbavaks rääkida.



Peale sadu erinevaid küünlaid müüva poe külastamist suundusime koju sööma. Ja siis taas shoppama – seekord Rossi. Taas hämmastavalt palju odavaid riideid. Kui need minu palga juures odavad tunduvad, mis siis veel kohalikele?

Seitsmes päev, 8. oktoober

Laupäev viis aga meid hoopis eemale siitkandist – Texase Veneetsiasse. San Antoniosse oli kuskil pooleteise tunni tee autoga. Kõigepealt käisime Alamos – see on siis paik, kus teksaslased pidasid suure lahingu Mehhiko vägedega. Kui mitte suure lahingu kaasatud sõjameeste arvult, vaid hoopis hingelt. Alamo kindlust oli kaitsmas vaid napilt 200 meest. Legend räägib, et kolonel Travis kutsus kokku kõik mehed, ja teatas, et loodetud abi pole kuskilt tulemas – lahingust eluga pääsemise lootust pole. Vastaseid oli 2000. Kõik, kes tahavad, võivad kindlusest lahkuda. Need kes jäävad, ületagu see joon – tõmmates maha mõõgaga märgi. Sellest astusid üle kõik, välja arvatud üks prantslane (millest alates selle rahvuse üle siinkandis tavalisest enam nalja visatkse). Kui järgmisel päeval Mehhiko vägesid juhtiv kindral Santa Anna ründas, siis nii läkski. Ellu jäid vaid üksikud naisterahvad – needki vaid sõnumi laialikandmiseks, et mis juhtub kui Mehhiko võimudele vastu hakata (just Mehhiko osa sel ajal Texas oli). Ka kõik haavatud tapeti. Siit ka lause, mida ma oli varem nii mõnigi kord kuulnud kuid tähendusest mitte ehk lõpuni aru saanud – remember the Alamo!



Pisikese vanamoelise bussikesega (mida millegipärast kas trolley’ks või hoopis trammiks kutsutakse) sõitsime San Antonio suurimale turule. Mul olid selle mehhiklaste turu suhtes väga kõrged ootused. Tegelikult oli siin tavaline massikaup – kõik see keraamika, riided, nipet-näpet tundus suht mõttetu kribu-krabuna. Ei ostnud ma sealt midagi – olin küll mõelnud mingite eriti kreiside kõrvarõngaste peale, aga ei leidnud midagi sellist, mida ma Eestist ka ei saaks.
Huvitav oli aga Mehhiko restoran. Nagu W ütles, et USAs on see, kui teenindajad pole oma emakeele kõrvalt inglise keelt ära õppinud, kõige parem tunnistus sellest, et see on just selle maa kööki autentselt pakkuv ettevõte. Eestis pole see nii… Nagu ka kõikjal mujal, oli siin tasuta vesi ja lisaks veel maisikrõpsud koos vürtsika kastmega. Kuna neid väga usinalt taastäideti, siis nearsime, et vahiks pool tundi menüüd ja siis, kui kõht täis, kõnniks minema, et sorry, me ei leidnud midagi isuäratavat menüüst. Toit ise oli huvitav aga sutsuke tuttav (enchiladad, tacod jne). Väga maitsvad oli eraldi anumas toodud soojad tortillad!
Peale seda, kui kõht väga-väga täis (mehhiko köögi toit on väga raske ja toitev tõepoolest) suundusime kanali äärde jalutama, et näha, mille poolest õieti seda linna kiidetakse. Muidugi suutnud me mööda minna võimalusest ka jõel praamisõitu teha. Mis oli taaskord harukordne tänu giidile. See on ikka täiesti midagi muud, kuidas seal giide koolitatakse. Eestlastel oleks sealt väga palju õppida.
Öö veetsime hotellis La Quinta, mis on tohutu hotellikett USAs ja Kanadas. Täitsa normaalne ja korralik koht. Neljases toas me olime (4 täiskasvanud ja 1 laps), näkku läks $23. Täitsa ok ju!

Kaheksas päev, 9.oktoober

Peale hotelli rikkalikku hommikusööki võtsime suuna tänase päeva põhiatraktsiooni poole – SeaWorldi. See paik oli segu akvaariumist, lõbustuspargist ja tsirkusest. Siin sai ise delfiine, hülgeid ja merilõvisid sööta (kala sai osta putkast – kas pole odav loomi pidada, inimesed ostavad kallist kala dollar tükk ja on veel õnnelikud ka võimaluse eest). Delfiinile sai ka pai ninale teha. Lisaks mitu showd delfiinide, merilõvide, hüljeste, vaaladega. Väga kõrgel tasemel! Väga põnev akvaariumi-maja – päris sarnane Londonis olevaga. Lisaks erinevad atraktsioonid – kõige tipuks muidugi ameerika mäed. Mida me järeleproovimata ei saanud muidugi jätta. Ausõna enam ei lähe! Kole oli – ma ei tundnud end seal absoluutselt turvaliselt millegipärast. Kuidagi väga vähe turvavöösid oli. Miks ma aga lennukis end nii mugavalt tunnen, isegi kui kõige hullem turbulents on?



Igatahes jätsime lõpuks San Antonio selja taha ja hakkasime tagasi Austini poole sõitma. Poolel teel on suure sakslaste kogukonnaga linn New Braunsfeld. Siin on Comali jõgi, kus on kombeks soojemal ajal suure autokummiga allavoolu sõita. Nüüd aga olid ilmad juba liialt jahedad, kuid meie tõeliste põhjamaa naistena võtsime R-ga selle ikkagi ette. Ja see oli ülivahva! Mitmes kohas olid kunstlikult tekitatud kärestikke jm huvitavamaks tegevaid asju. Aga teisel korral ma naudiks seda veel enam. Siis juba teaks, millises kohas kuhu poole hoida.
Hoolimata hilisest tagasijõudmisest läksime taas shoppama – siin lõid siis minu vargainstinktid välja. Nimelt korjasin ma igalt poolt töö jaoks turundusmaterjale. Enamasti need muidugi ongi mõeldud kaasavõtmiseks. Ma aga tahtsin ka hinnasiltidest näidiseid. Igatahes oli huvitav!

üheksas päev, 10.oktoober

Selleks päevaks planeeritud ringsõit jäi ära, aga oligi mõnus rahulik õhtu taas raamatu ja internetiga. Sai välja puhata ja magada.
Õhtul ootas mind esmakohtumine jaapani köögiga. Sushi aga ületas kõik minu ootused – see on tõesti hea! Tahaks kohe Tallinnas ka proovima minna, kas nad siin teevad ikka midagi korralikku…
Kiiruga oli veel vaja mõned kingitused hankida. Koos pika CD-nimekirjaga poodi jõudes oli mul väga lõbus. Sest vaene teenindaja sai seda läbi lapates muudkui öelda, et seda meil pole, seda pole, sellelt lauljalt on 5 muud albumit aga mitte just seda jne. Lõpuks ma siiski lahkusin sealt kauplusest õnnelikult 3 plaadiga.
Jalutasime natuke kaubanduskeskuses ringi ning tuli tunnistada, et Eesti uuemad kaubanduskeskused ei jää millegipoolest alla siinsetele.

Kümnes päev, 11.oktoober

Sel päeval oli mul au proovida USA siselendu. Austin-Houston. Enne seda sattusin kõige põhjalikumasse turvakontrolli kogu reisi jooksul. Et tüüpiline terrorist, ainult ühe otsa pilet? Aga lend ise oli 40 min, 30 min sellest sellise turbulentsiga, et raske oli raamatut lugeda. Millegipärast ei teinud see mind üldsegi ärevaks. Totter usk lennumasinatesse? Mis valikut mul seal pilvepiiril muidugi on, kui ainult usaldada.
W ema C tuli mulle vastu ja me suundusime peale Alvinist läbipõikamist Galvestoni poole. Seda nime kannavad siis nii saar kui linn. Jõudsime linna varem kui teised pereliikmed – järjekordne W vend, kellega ma kohtunud polnud. Väga armas perekond kusjuures! Aga jalutasime siis mööda (sealset peatänavat?) Seawalli hotell Galvezi juurde. See oli tõesti väga soliidne ja uhke hotell. Me lihtsalt jalutasime seal ringi ja C rääkis, kuidas siin oli üks W õdedest abiellunud paar kuud tagasi. Õigemini oli seal siis pulmajärgse päeva hommikusöök olnud, või brunch õigupoolest, olnud.
Restoran Fishbone kostitas meid suurepärase meretoiduga. Kalmaari ma vist varem proovinud polnud. See oli minu üllatuseks hea! Ja see täidetud catfish oli ka ülihea, hoolimata vürtsikusest. Igatahes jäätisele, mis nagu tavaliselt tasuta oli, mul enam ruumi ei jäänud.

12.-13.oktoober
Alvinist hakkasime Houstoni suunas aegsasti sõitma - enne külastasime veel järjekordset W venda. Ta tutvustas oma tulevase maja jooniseid – väga suur ja mõnus tundus. Loodetavasti saab ta kõigist neist raskustest üle, millest ta rääkis.
Minu tagasilend algas kohaliku aja järgi 15.40. Frankfurti pidin aga järgmisel päeva hommikul jõudma, 11 lennutundi hiljem.
See aeg läks jälle väga ruttu. Minu kõrval oli väga põnev indialasest noormees, kellega rääkisime nii Eestist, Indiast, Hiina ja USA poliitikast, üldisest maakera demograafilisest situatsioonist kui ka iseendast. Lend möödus päris ruttu, magada ma aga ei saanud eriti. Tulles sain küll tukastatud, nüüd aga mitte. Igatahes olid need 4 tundi Frankurdis, mis mul järgmise Lufthansa lennuni olid, igavikulised. Ma olin nii surmväsinud… Minu lennu värava juurde ei lastud ka enne, kui pardale minekuni oli vaid 1 h. Ei julenud ju kuskil mujal ka tukkuma jääda. Poed said läbi uuritud ja täiesti mõttetuks tunnistatud. Nagu ma Tallinna lennukisse jõudsin, nii ma magasin. Õhkutõusmist, mida ma alati eufooriaga ootan, tundsin ma juba kergelt läbi une. Lennuk tundus mulle aga millegipärast külm. Ehk oli see magamatusest – 20-tunnine päev oli ka juba olnud. Võib-olla oligi ta jahe, igatahes ma kügelesin ja üritasin magada. Tallinn tuli lõpuks tõesti oodatuna!
Armas-armas kodulinn!

***

Jet lag oli sedapidi reisil tõesti vägev. USAsse lennates sai 1 ööga sellest üle. Siin aga olin kuskil 5 ööl 4-5 tundi üleval. Sealhulgas ka enne esimest tööpäeva – magasin vaid 3 h. Ja neljapäeval oli mul tööl lihtsalt nii halb olla, et tulin koju ära lõunast (süda paha, vererõhk vist väga madal, nõrkuse, minestamise tunne, väike palavik isegi). Nii et mul läks terve nädal, et sellest ajavahest üles saada.

Aga ma tahan kindlasti sinna kunagi tagasi minna! Nii palju põnevat on seal näha – terve Euroopa suurune maa-ala ikkagi! Texas ise on Prantsusmaa suurune, sellestki sai vaid väikest osa nähtud. Nii, et kindlasti tagasi. Kunagi. Mitte küll selle viisa kehtimisaja juures.