Alternatiivmeditsiin

Väga värskendav oli eelmisel nädalal kogemus rahvameditsiiniga. Nimelt oli mul köha. Ainult köha - ei palavikku, ega õiget nohu või kurguvalu. Hääl lihtsalt tahtis ka aegajalt ära kaduda. Ja köha oli selline, mis andis juba bronhide algust tunda. Igatahes otsustasin proovida islandi sambliku teed. Siit ja sealt on selle kohta head kuulda olnud.

Jõin 1 tassi õhtul ära - leigena ja ühe sõõmuga. Jäle maitse ikka küll. Köha kadus järgmiseks päevaks täiesti. Mõtlesin ülejärgmisel päeval, et natuke sellist pinnapealset köha on veel - peaks kuuri kordama. Jõingi veel. Läinud köha!

Imetabane rohi igatahes - kuidas see üldse võimalik saab olla? On's ta nii tugev...

Ja täna oli jutuks siin homöopaatia. See on see 18. saj Saksamaal ühe mehe ideena alguse saanud ravimeetod, kus raviks kasutatakse ainet mikrokogustes, mis suuremas portsus samasuguseid sümptomeid esile kutsuks. Üldiselt meditsiiniinimesed kutsuvad seda platseebo-meetodiks (nagu ma täna teada sain). Et mõtte jõud on tugev ja usk on ikka oluline tervenemisel olnud.

Aga mina olen küll täiesti erineva kogemusega. Ostsin Berliinis apteegist miski rohu kurgu jaoks - käte ja jalgadega õnnestus sealsele proviisorile selgeks teha, et kurguga on miskit lahti. Siis ta seal mõtles ja müüs mulle miskid pillid, mis maitsesid läägemagusalt ning tarvitada tuli 3 korda päevas. Imeda. Mul usku küll polnud - peaks ju imemistabletid ikka piparmündimaitselised olema??? Aga kurguvalu oli suur ja nii ma hoolega neid tarvitasin. Ilma igasuguse usuta. Ja peale 2 tabletti oli mu kurk korras. Igaks juhuks võtsin paar tükki neid veel. Tavaliselt on mul kurk väga kaua peale külmetamist valus - ja neil päevil sain ma pigem ikka külma pidevalt juurde.

Kuidas siis ikkagi sellist asja seletada? Intrigeeriv meetod.