hilja juba tegelt

kuidas see vanarahvas ütles, et jälle päev pulma poole, või surma poole. veel siis ikkagi pulma poole, kuigi mis ajast siis teisiti võiks ütlema hakata, et millal see lootus siis kaob. aga ma olen tegelt unine ja kõige targem asi oleks üldse magama minna. ja homseks lennukile minekuks olla võimalikult värske. aga igasugu killukesed päevast keerlevad peas ja ma ei suuda süveneda sellesse jatsurohkesse filmi. mul on silmade ees see pakk – pakk doktor “prillitoos” vassiljevi kogutud artikleid. kinnitatud suure kirjaklambriga. “ega sa ei taha neid lugeda võtta, ma olen neid siin pikka aega kogunud. loe läbi ja anna kellelegi edasi!” ei oskagi kohe alguses millegi sellise peale miskit öelda. ma olen täna rikkam kui kunagi varem, või on lootust selleks vähemalt… ilus päev oli tegelt. täis toredaid inimesi. ja huvitav on oodata, mis mu järjekordse loodud komjuunitiga saab, kas see saab olema ka nii edukaks kui eelmine. ilma igasuguse reklaamita. veider kuidas inimesed orkutis teemadesse koonduvad. ja oleks siis homme ilus ilm, nagu weather.com lubas – iga päev ju amsterdami ei satu. ärge siis mulle lähi kahel päeval helistage, kui just pakilist vajadust pole. juhuu - siit ma tulen, van gogh ja rembrandt!

ps. kui sulle, mu armas, ütlesin, et ma süümekaid tunnen/tundsin, siis tegelikult hoopis miski muu asja pärast. mitte selle pärast, et ma polenud sulle ammu helistanud ega kirjutanud. ega külla tulnud, nagu ammu lubatud. sest pole oluline, kui tihti me näeme (tegelikult natuke ikka on ka, aga...). sa oled minu jaoks ikkagi sama armas. mul oli hoopis tunne, et ma pole sulle lojaalne olnud, või olen natuke truudusetu... absurdne. mõistusega võttes täiesti absurdne. sa ei arvaks seda üldsegi minust tegelikult, kui seda situatsiooni teaksid. aga see on vist see enesetsensuur. või jumal teab mis. aga tema teab kindlasti.