Surnuaiad

Ma ei tea kuidas teised surnuaedadesse suhtuvad. Eks see sõltu kogemustest. Ja on suur erinevus, kas minna sinna matustele või lihtsalt hauda korrastama.
Mulle on alati meeldinud surnuaias haudu korrastamas käia – nii kaua kui ma mäletan. Mul on ka õnnelik lapsepõlv olnud ses suhtes, et ma kedagi väga lähedast ei kaotanud. See annaks hoopis teistsuguse emotsionaalse varjundi. Vanaisa tegelikult küll, kui ma olin 6 aastane, aga mind siis külma oktoobrikuu tõttu (vist?) kaasa ei võetud matustele. Seetõttu ehk ka jäi see must eemale. Igatahes lapsena ma seda kuidagi väga traagiliselt ei võtnud. Teise vanaisa surma paari aasta eest võtsina ma... ehk teadlikumalt.

Seal on alati nii vähe ju teha. Vähemalt mulle kui maalapsele on alati meeldinud see konkreetsus – pisike lapike, mis vaja riisuda ja koristada. Põllutöödega võrreldes ju lausa nauding. Ja tulemus on ilus – lillede ja küünaldega ehitud platsike. Iseasi kellele seda vaja on – neid keda me mälestame, neid ju pole tegelikult seal. Ju siis on meil endil seda vaja.

Täna käisin ma esimest korda Kesklinna kalmistul. Täiesti uus tükike Tallinnast, mis mul avastama oli. See on ehk üks vanimaid matmispaiku pealinnas. Hästi palju hooldamata haudu, kuid kunagi olnud rikkama keskklassi matmispaik – kui otsustada hauakivide järgi. Nii lähedal kesklinnale ja ometi kui räämas on ümbrus siin. See Eesti elu on ikka kohati absurne küll.

Päikesega oli Tallinn nii teist nägu - kevadine! Vanalinna pisike jalutuskäik mööda müürivahet ja selline pildike: