Kultuurielamusi ja üks tore laupäev

Ja jälle, kallis Päävik, on palju naftat sest ajast merre voolanud, kui ma viimati sisse logisin, et sulle vahepeal juhtunust rääkida. Aga mis siis ikka.

Closer – Tule lähemale
Film, mis oli üle aegade just filmi vaadates väga palju mõtteid tekitav. Ja samas 2. film peale Šokolaadi, mida ma pimesi kõigile oma naistuttavatele soovitaks. Mulle tõesti meeldis see lugu ja mulle tõesti meeldisid need näitlejad. Kui ma kinost välja tulin, siis olin ma nii elevil, et ma oleksin tahtnud kellelegi seda otsast lõpuni ümber jutustada. Miks ma seda siis siin kohe ka ei teinud...?

Aviator
Film, mis pani mind mõistma, kui kõva töömees tegelikult DiCaprio on. Ta oli selle rolliga ikka palju tööd teinud. Ja lugu ise oli ka võimas. Cate Blanchett oli ka minu jaoks avastus. Näitlejana. Kõik oli kuidagi tasakaalus.

Boob teab – Linnateater
Jumal kui vahva tükk – räägitakse, et Rakvere oma pidi parem olema. Aga mina ei kujuta küll ette, et seda asja paremini saaks teha. Argo Aadli oli väga vahva avastus. Ja mina ei saanud alguses aru, et mis toimub... :) Mõtlesin , et ta ongi koer või miskit... Liiga palju ulmet olen lugenud!

Nii kaugele jõudsin ma üleeile õhtul kell 8, mil suundusime Plaza poole järjekordset filmi vaatama. Aga nüüd siis edasi.

Preili Julie – Vene Draamateater
Esimest korda sellises kohas, kus vaid võõras keeles mängitakse. Maja ise oli juba huvitav, kui nad selle lõpuks lähiaastaga remonditud saavad, siis saab see päris uhke koht olema.
Lavakujundus oli hoopis teine kui ootasin ja näitlejate tõlgendus tegelaskujudest ka. Palju söödavam kui kartsime. Aga igatahes oli hea, et paar tundi enne lõpetasin eestikeelse näidendi lugemise, see aitas ikka kõvasti kaasa arusaamisele :) Ei ole see vene keel ikka kiita...

Finding Neverland
Üleeileõhtune elamus. Johnny Depp ja Kate Winslet koos ühes filmis – see peab ikka vaadatav asi olema ju? Ja lugu sellest, kuidas Peeter Paan kirjutati ja esietendati. Kusjuures lugu, mis ei esita vaataja eale mingeid nõudeid. Igaüks leiab midagi. Mina sain silma ka märjaks (ei tea millest see fenomen ikka tuleb – kuskil 6 aastat tagasi tundus see mulle nii totter, et kellelgi film pisara silma toob...). Ainuke nali, et Jude Law ei olnud isegi pisikese osaga seal filmis esindatud – tõesti viimasel ajal tundub mulle, et see Oscari galal visatud nali, et igas filmis Jude kasvõi kõnnib korraks ühest kaadrist läbi saab tõeks. Igale poole teda ka jätkub. Kuid siia siis mitte.

Tõde ja õigus
Tund aega tagasi lõppes see etendus Linnateatris. Pole ammu enam 5-tunnisel etendusel käinud. Aga asi oli tõesti seda väärt. Ja vahva, et need piletid mulle niimoodi juhuslikult 3 päeva tagasi sülle kukkusid. Ise poleks neid vist välja ajanud. Eelarvamus mul Tammsaare suhtes ju ikkagi on, aga Nüganen oli sellest tõsiselt vaadatava asja teinud – ja see meeldis mulle ka hirmsasti, et ta ise seal väiksemas osas asendusnäitlejana kaasa lõi. Tegelikult kui meenutama hakata, siis keskkoolis lugedes meie kirjanduse suurkuju nii jubeigav ju polnudki... Aga uuesti pole kätte tahtnud võtta. Ometi olen mina see mitu korda raamatu üle lugeja. Aga Tammsaaret – ei. Argo Aadli hakkab varsti mu lemmiknäitlejate nimekirja trügima – paar etendust veel :)

Jube ikka küll – 3 nädala jooksul 3 korda kinos. Ja 2 nädala jooksul 3 korda teatris.

Aga siis ma tahtsin veel nädalatagusest laupäevast ka midagi kirja panna. See hommik oli juba imekaunis. Suhteliselt külm oli vist. Aga tuli sellist peenikest lund, peaaegu lumetolmu, mis õhu sädelema ja sillerdama pani, kui vastu päikest vaadata. Ja Türile sõites oli ka rongiaknast mets väga lumine ja jäine ja sädelev – ja ilus.
Türi oli ka omaette asi. Nii mõnigi asi oli teisiti, kui eeldasin. Arvasin sellise suhteliselt suure seltsi juhatusse ei valita ometi tutvustamata uut inimest ja valmistasin peas pidevalt seda jutu ette, mis siis mikrofoni tuleks rääkida aga ei. Põld vaja. Valiti ära. Ja nüüd ma vastutan finantside eest – projektikirjutajana. Hmm. Ja kujutasin ette, et suhtlen suurema hulga inimestega ja pinnapealselt. Aga suhtlesin hoopis ühega ja põhjalikult. Mis on mulle eluaeg tegelikult ju enam meeldinud.
Ja koosoleku lõppedes ei mallanud ma ära oodata bussi. Otsustasin proovida, kas aastatetagused hääletamisoskused on roostes või ei. Ja kogemus nii positiivne nagu alati. Aga 120 km läbimiseks pole mul küll kunagi olnud vaja 5 erineva autoga sõita. Kusjuures 3 erinevaga Tallinn-Tartu maanteel – ikka jube jupitamine oli. Aga see oli isade-poegade päev. Kahes autos olid u 10 a poeg ja isa. Ülejäänud üksikud mehed. Nagu alati hääletajate pealevõtjad on. Aga nad olid vahvad kõik. Mulle ikka alati on meeldinud see lühikeseks ajaks teise inimese maailma piilumine. See on nii huvitav.

Vat. Aga nüüd peaks magama keerama. Siis jõuaks homme suusatama. Ma pole aastaid sattunud nii palju suusatama ühel talvel nagu sellel.

Ja tihedamini kirjutamise lubadust ma ei anna. Ma isegi ei usu seda enam.

Tahaks hoopis tegelt, et oleks juba aprilli lõpp (Amsterdam...) või siis juba mai lõpp (8 päeva Londonis!!! Mmmm!!!)... Aga on argipäev. Ja peab vaatama kuidas sellest läbi saab. Ja kuidas seda huvitavamaks teha. Ja talutavamaks. Kevad – isegi mina ootan Sind juba! Mina, kes ma talvevihkajate seltsis alati üritan viimastest aru saada, kuid kunagi ei saa. Sest mulle tõesti talv meeldib! Aga Sind on juba päääris palju olnud. Äkki aitab juba?