Kevad käes

Lumi sulas ammugi ära ja täna hommikul ärkasin ma vist linnulaulu peale üles – see oli lihtsalt nii vali. (Hmmm, ikka pole ma Fred Jüssi plaati üles leidnud, et endale linnulaule meelde tuletada.) Aga rohelust on Tallinnas vähe – ootaksin seda hoopis rohkem nüüd juba selleks ajaks. Aga see on vist ka natuke mere mõju - maal paks ehk asjalood eespool olema? Lumi- ja märtsikellukesed õitsevad küll ja sirelite pungad juba ka suured ning rohelised, kuid miskit muud küll silma ei paista kevade poole pealt. Soojem on ka. Ja nii vahva oli eile ja üleeile jala tööle minna hommikul – see võtab küll pea tunni aga äratab mõnusasti üles :)

Ma ole alati inimesi pigem headeks pidanud. Või siis ei oota ma neilt alati midagi halba. Aga tegelikult peaks seda arvama vist ikka inimeste kohta, kes on ennast sulle ikkagi tõestanud. Muidu oled lihtsalt sinisilmne ja naiivitar. Tegelikult on ju nii. Pole ju mõtet eeldada, et teised samamoodi saavad asjadest aru ja käituvad nii, nagu sina ise seda teeksid. Eriti kui asi puutub rahasse. Miks mingi nii väikese summa pärast on vaja sellist asja – usaldus pole enam see, mis enne... Ah, olgu see.

Vahepeal olen vähemalt 2 väga pisit last näinud – Martat ja Henrikut. Nii vahva on neid värskeid lapsevanemaid lapsega askeldamas näha. Nad on ikka natuke teistmoodi – mõlemal puhul oli see esimene laps peres. Igatahes väga vahva. Ja täna lähen Jarli vaatama.
Viimasel ajal on lapsi kuidagi väga palju lähikonnas. Positiivne!
Aga ma olen selgeks saanud, et mulle inimeste pildistamine eriti hästi õnnestu. Eriti beebide. Lihtsalt ei tule pooldtki nii head pildid kui loodusest - eriti eluta loodusest. Vähamalt olen ma ise nendega rohkem rahul. Seda võiks võtta ju kui väljakutset...?