Tõestus Linnateatris

Mõni etendus veel ja minust on saanud täielik Linnateatri fänn. Ükski teine teater ei paku lihtsalt võrdväärseid elamusi. Von Krahl ehk ainukesena konkureerib praegu sellega. Aga Draama on kergekaaluline – või pole ma neil sattunud nende õigete tükkide peale, kes teab.

Tõestus rääkis ühest noorest naisest, kel isa just surnud. Isa oli matemaatikageenius ja lõpuaastatel mitte päris selge peaga (ma ei saanud aru, et kas skisofreenia või psühhootiline depressioon...). Tütar on ka matemaatikat õppinud ja pole mitte andetu, kuid ta kardab et on koos andega isalt pärinud ka midagi muud.
Lugu lõppes iseenesest hästi, aga ma pole kunagi niimoodi ei kinost ega teatrist ära läinud, et nutuklomp on kurgus hoolimata heast lõpust. Sest – mis siis kui see poleks nii lõppenud ja kogu see anne ning tehtud avastus oleks kaduma läinud....
Igatahes mõtlesin kohe, et see oleks midagi sulle, Julia. See tükk võiks sulle meeldida. See on üks paremaid asju, mida ma näinud olen.

Evelin Pang on pea igal pool viimasel ajal – kuidas ta küll oskab niimoodi ümber kehastuda! Nii palju erinevaid osi. See pohmellis õde, keda ta siin mängis...!!! Ta lihtsalt tuli lavale ja kõndis ringi – rahvas oli naerust kõveras. See oli tõesti nii hea.

Aga ei õnnestu mul mitte kuidagi saada pileteid Kui keegi mind valvaks tükile... Kolm korda olen üritanud ja kolmel korral on 1 pilet ainult järel olnud.