Amsterdami muljetest

Siin on märkemeid, mida sai põlveotsas märkmikku kritseldatud ja lisaks lihtsalt meenutusi, mis osaliselt said ka alles täna kirja pandud.


AMSTERDAM 23.04.-25.04.2005

Lennujaamas, laupäev, 13.20

Kergelt ärritav seaduspära, et kui ma tahan Cosmopolitani eestikeelset versiooni osta, siis seda müügipunktides pole. Kolm korda on nüüd nii juhtunud. Miski hoiab mind seda tibiajakirja ostmast :) Aga aegajalt muutun ma siiski uudishimulikuks. Kõikidel teistel ajahetkedel vahib see menukiri mulle igalt letilt vastu.
***
Indefinite delay tekst meie KLM lennu taga ei kõla üldse hästi. Määramata ajaks edasi lükatud? Siin Tallinna lennujaama ootesaali pingil on hea vaade maandumisrajale ja pole tõesti KLM-i maandumas näinud. Pidi vist siia jõudma juba 20 min tagasi. GREIT!
***
Kui me esialgselt pidime Hollandi pinnal olema kokku 8,5+24+9=41,5 h, siis kes teab, palju sellest järgi jääb.
***
Hot dog sinepi ja majoneesiga polnud hea mõte. Ega siin suurt valikut muidugi pole.
***
Nüüd siis lihtsalt delay.
***
Delay 15.20 (esialgse 13.50 asemel). Poolteist tundi siis hiljem
***

Pühapäev, 24.04, Botaanikaaias jalgu puhates.

Jõudsime siis eile peale viivitusi lõpuks u kell 6 linna. Schipolist ärasaamine võttis meil ka aega. Alguses vahtisime natuke lennujaamas lihtsalt ringi ja siis ei õnnestunud meil selle vahva kahekordse rongi peale kohe saada. Maha istudes lugesime piletilt miski tembeldamisnõude välja ja siis hüppasime ruttu välja vastavat automaati otsima (nagu see siis Berliinist ei oleks võinud mul meeles olla).
Esimene (ja tegelukult ka püsiv) mulje – tore miniatuurne linn! Me muidugi püsisime vaid kesklinnas põhiliselt. Eks ta tegelkult maa-ala poolest nii pisike polegi aga see kõrghoonete puudumine ehk jätab sellise mulje. Kõrghooneid pole siin neil soise maa pärast – kõige kõrgemad olid kuskil 5-6 korruselised majad.

Me viitsinud kohe alguses süveneda ühistransporti, seega vaatasime suuna kätte Centraal Stationi juurest ja hakkasime oma hotelli suunas astuma. Nii saab ka parema esmamulje ehk, arvasime. Oma hämmastuseks olime üsna ruttu suurema osa teekonnast läbinud, kui taas kaarti uurima hakkasime. Veelkord kinnitus muljele – pisike linn!
Möödusime Rahvussambast (National Monument) ja kuninglikust paleest (mis väga uhke polnudki) nng jõudsime ühte meie lemmikkohta siin linnas – Spui väljakule. See on Amsterdami ülikooli ees olev pisike munakiviplatsi ja paarikümne puuga platsike, kus me oma esimese eine võtsime. Ja kohtusime ka esimest kodutut või kerjust, kes meie käest vähemalt 5 erinevas keeles miskit üritas kätte saada. Ebaõnnestunult! Oleks eesti keel kõlanud, siis ehk veel :) Aga seda on vist siiski palju tahta.

Aga siit edasi sattusime kanalite võrgustiku piirkonda – õigemini oli siin kanaleid lihtsalt tihedamalt. Pea igal sammul. Ja hotellini oli kümmekond minutit vaid. Tundus, et transpordikaart sai küll mõttetult soetatud. Kokkuvõtteks me ikka paar korda kasutasime trammi ka (selle linna ainukese metrooliini võlusid me hindama ei sattunudki) ja muuseumi jm piletitega tasus see ikkagi ära. Amsterdam-kaardiga käib lisaks transpordi kasutamise õigusele kaasas hulk vabu sissepääse muuseumitesse jms, nagu see ikka selliste kaardide puhul on.
Hotelli leidsime ilusti üles ja üllatasime oma sooviga natuke sealset töötajat. Nimelt tahtsime kohe ette ära maksta oma 2 ööd. Esimene krediitkaardimakse välismaal sai õnnelikult sooritatud, hoolimata minu kergelt absurdsetest kartustest.
Suundusime veel paariks tunniks linna peale, olgugi, et päris õhtune aeg käes. Kinnitust sai esmamulje siinsete püsielanike kohta – igal ühel on vähemalt
1. jalgratas
2. paat või laev vms.
Jalgrattarohkus oli tõesti hämmastav, ja seda ei saagi enne uskuda, kui näinud pole. Mina Terje räägitut enne küll ei uskunud.

Kevad oli siin palju kaugemal kui Eestis. Vähemalt kuu aega ees. Puud hiirekõrvul. Pöögid kõikjal linnas õitsemas – olid need ikkagi pöögid? Jäime uskuma ühe kanalikruiisi lindigiidi. Tema väitis, et enamus puid siin on pöögid, ja üks puuliik oli prevaleeriv küll. Eks ta siis pöök oli. Võililled olid justkui ära juba õitsenud. Kõiksugu muid lilli kõikjal peenral ja majaseintel ronimas rohkelt. Tulpe aga hoopiski vähem, kui arvasin. Hiljem sain Terjelt teada, et tulbi-uputus algab õigupoolest just Amsterdamist väljaspool. Tuleb sinna tagasi minna ja see üle vaadata:)
Linna jõudes leidsime Dami väljakul Rahvusmonumendi juures ka ühe sobiliku söögikoha. Miski itaalia köök põhiliselt, nagu see ikka üks odavamad variante on seni välismaal olnud. Kõhu sai korralikult täis küll.

Kuna meil oli 2 tasuta kanalikruiisi kasutada, siis otsustasime proovida ühe võimaluse sel õhtul ära kasutada. Viimane väjasõit Centraal Stationi juurest oli 10.00. Minu üllatuseks õnnestuski meil sinna peale saada. Pimedas oli muidugi huvitav tunnike mööda kanaleid ringi sõita ja valgustatud linna uudistada aga ega sealt miskit õiget muljet ei saanud.
Õhtuks hotelli jõudes olid jalad igatahes päris väsinud ja olin natuke mures, et kuidas nad küll pühapäevase pika päeva vastu peavad. Aga tegelikkuses pidasid ilusti.


Pühapäev, 24.aprill

Järgmisel hommikul üritasime kohe 8 hommikusöögile jõuda, mis meil ka õnnestus. Hommikusöök oli tõesti rikkalik. Korralik rootsi laua stiilis valik. Mitte mingi kontinentaalne jubedus. Kiitus hotell De Looier’le!
Peale söömist suundusime Vondelpargi poole. Alguses arvasime, et see võiks tõlkes olla miski imede park või midagi taolist. Tegelikkuses panid selle pargiloojad (paar meest panid kuskil 17 või 18 sajandil rahad kokku ja ostsid 10 hektarit maad, et linnas suur avalik park oleks) hoopis ühe luuletaja auks taolise nime. Kaardil tundus, et see on Amsterdami keskuses ainuke suurem park – hetkel olevat suuruseks 45 hektarit! Jõudsime vaid väikse tiiru seal teha, kuigi seal oleks võinud vähemasti pool päeva veeta.
Aga seal elavaid (vähemast meie reisijuhi järgi) lehma, laamat ja lambaid näha ei õnnestnud. Küll aga rohelisi paradiisilinde. Alguses vaatasin, et miski plehku pannud papagoi „kraaksub“ puu otsas aga taas abistas meid reisijuht: siin elavatki rohelisi paradiisilinde terve hulk. Pärast nägime ka suuremat kampa (6-8) kraaklemas puuõõnsuse pärast – päris ilusad ja värvikirevad.
Ka siin tundus kummitavat Amsterdami üks probleemidest – praht kõikjal ja seda koristamas pole kedagi. Meil reeglina ju korra ööpäevas tehakse ikka enam-vähem kõik avalikud kohad puhtaks, seal aga vist igal majal küll oma kojameest või –naist pole. Või jäi see mulje meile nädalavahetuse tõttu.
Pargis oli väga palju koetega jalutajaid (nagu mujalgi linnas). See kõlab küll täiesti absurdselt, kuid mulle tundusid Hollandi koerad palju rõõmsamad kui Eesti omad. Mul ei tulnud hetkekski kuskil tunne, et peaksin end kuidagi ohustatuna tundma mõne kutsa poolt. Nad naeratasid kogu aeg!

Seejärel suundusime Rijksmuseumi poole – samas kandis on ka Gogh’i ja moodsa kunsti muuseum. Kahte viimasesse me aga ei jõudnud. Goghi ees oli masendav järjekord – tundus raiskamisena poolteist tundi lihtsalt sabas seista. Isegi vähe aega olime ju seal. Ja moodsa kunsti muuseum oli kuskile ära kolinud (päh reisijuht!). Rijksmuseumisse pääsemiseks tuli ka pool tunnikest sabas seista kuid sees sai ülevaate Hollandi erinevatest kunstnikest. Üldiselt liiga palju võõraid nimesid, aga ka tuttavaid – Rembrandt (teate, et täisnimi on Rembrandt Harmensz. van Rijn? Tunnistan, et vaatsin ise ka praegu internetist selle järgi), Vermeer (kahjuks küll mitte see pilt „Tütarlaps pärlkõrvarõngaga“, millest PÖFFil väga mõjuv film oli), Heem.

Sõitsime trammi kasutades tagasi Dami väljakule ja suundusime siis otsima Vana kirikut (Oude kerk). Sealkandis aga sattusime juhuslikult punase laterna tänavate rajooni. Päris ootamatult. Suurte klaasuste või –akente taga seisvad eri vanuses ja riietuses naised. Suhteliselt tüdinud näoga.
Läksime ka oma kaardi järgi Uuele turuplatsile lootuses sealt miskit laata leida, kuid kahjuks nädalavahetustel vist üldse sellised asjad ei toimu.
Lähedalasuvast kauplusteketist (AH tundus olevat täiesti monopoolses seisundis, teisi kette ei näinudki) ostetud singileivad, tomatid ja smuuti tarbisime seal samas kanali kaldal pingil ära. Ja pidasime peenikest naeru, vaadates kanalil oma paadiga vaevlevat meest. Nimelt suri tal mootor kogu välja. Vahepeal jäi mulje, et eks ta peab ikka kaldale ujuma. „Kahjuks“ sai ta lõpuks siiski mootori abiga kaldalähistele, kus üks sõber ta köiejupiga ära päästis.

Nüüd ootas meid ees Rembrandti muuseum. See on nähtud muuseumidest mulle kõige enam meeldinud. Mulle meeldib, kui mu jaoks pannakse asi ka natuke konteksti – ma näen tolle aja elu-olu natuke, räägitakse natuke tausta jne. Ju ma siis pole ise piisavalt haritud, et ma seda tausta teaksin. Või nii on lihtsalt mõjuvam?
Igatahes oli peale Rembrandti surma õnnestunud kokku koguda enamus tema põnevate esemete ja kaasaegsete maalide kogust. Samuti on nüüdseks restaureeritud maja selliseks seest, nagu ta tol ajal võis olla – abiks Rembrandti enda eskiisid ja joonised. Meile näitas üks mees kuidas tol ajal värve tehti – pulbrist ja linaseemneõlist. Ja teises toas näidati kuidas R. tõenäoliselt oma graafilisi teoseid kunagi valmistas. Ma tundsin, kuidas PÖFFil nähtud film Vermeerist aitas sellest õhkkonnast paremini aru saada. Tuleb küll tunnistada, et mitte sellest, kuidas inimesed suutsid niii lühikestes voodites magada!

Botaanikaaed tundus suhteliselt lähedal olevat ja nii me arvasime selle olevat hea paiga jalgade puhkamiseks ja väikese eine võtmiseks. Botaanikaaed ise osutus veel pisemaks kui Tartu oma, aga üldiselt armsaks. Tegime seal ka pisikese ringi väga süvenemata – midagi väga eksootilist silma ei karanud. Aga eks me oleme piisavalt võhikud ka.
Natuke aega kulus, et teise tasuta kanalikruiisi alguskoht üles leida. Aga see kruiis oli tõesti vahva! Alates kaptenist, kes lindilt tulevale giidi jutule lõbusaid lookesi lisas (rääkides nii hollandi kui inglise keeles) kui ka lihtsalt faktist, et päevavalguses näeb rohkem. Aga marsruut oli meie pisikeseks pettumuseks väga sarnane eelmise päeva omaga. Iseenesest sai muidugi nö kinnistada nähtut ja kuuldut. Teisalt sain nüüd aru, miks kuskilt polnud võimalik kaardilt leida nende laevakeste marsruute.

Peale kanalisõitu otsisime taas söögikohta ja maandusime ühes väga vahvas pannkoogikohas. Seal söödud imeõhukese ja hirmsuured soolase täidisega pannkoogid olid väga maitsvad! Õhkkonnale lisasid värvi naaberlauas istuv portugali pere (kas need 3 üheealisena näivat last olid tõesti kolmikud?) ja laulev ettekandja (raadiost tulevate poplaulude refräänid).

Peale seda tegime veel pisikese tiiru linnas ja istusime oma lemmikkohas Spui väljakul. Hotellis voodisse pugedes jõudsin külge keerates veel mõelda, et paneks ta ometi selle teleka vaiksemaks, nii ma küll magama ei jää. Hommikul ei mäletanud ma peale seda mõtet enam midagi – uni, mis saabus, oli sügav olnud:)
Järgmisel hommikul õnnestus meil ilusti lennujaama jõuda ja sellest kontrollide rägastikustki õnnelikult läbi saada (kaks korda oli turvakontroll). Suhtlesime ka esmakordselt KLM’i automaadiga, mis check in’i tegi. Eemalt tundus see küll miski kole keeruline, tegelikkuses söötsid talle oma pileti sisse ja ta isegi oskas sind su kaasreisijaga kokku panna ning boarding passid välja trükkida.

Kojulend möödus vahejuhtumiteta ja olulise hilinemiseta. Kuid kohe maandudes oli tunne – ma tahan sinna tagasi!
Amsterdam on minu uus lemmiklinn Londoni kõrval!